ole, siis oli see midagi halba. Nõnda! Ja teie olete nõus, nõnda siis oli see ainult vabamõtlemine, nagu seegi, et kellegi isa võiks olla korraga nuhk. Eks ole tõsi?“
Indrek mõtles natukene aega, mis vastata, ja ütles siis:
„Täiesti tõsi.“
„No näete, ma ei olegi ju nii rumal, nagu teie mulle siis ütlesite,“ rääkis Kristi rõõmsalt.
„Muidugi mitte,“ oli Indrek nõus. „Teie ei ole sugugi rumal, aga teie saate asjust omal viisil aru ja seletate neid mõnikord nii vabalt, et aina imesta.“
„Nii et mina juba oskan ka vabalt mõelda, nagu teiegi,“ ütles Kristi õnnelikult.
„Te mõtlete sagedasti veel vabamalt,“ arvas Indrek. „Aga ega seda nii väga palju ei võigi, sest kui inimene alati harjutab vabamõtlemist, siis tema mõtted ei käi viimaks asjadega sugugi kokku.“
„See on teil sotsiaaldemokraatidel, nemad ütlevad ka alati, et vabamõtlejate mõtted ei käi asjadega kokku,“ seletas Kristi ülitargalt, et Indrekule näidata, mis ta teab.
„Väga õige,“ oli Indrek nõus, „sellepärast pidage seda meeles ja õppige natuke kahtlema.“
„Kahtlemine on kõige raskem,“ ütles Kristi. „See on hirmus raske, nii et mina kohe ei saa kahelda. Kui isa rääkis, et…“ Kristi ehmus oma suu lukku.
„Mis see isa siis rääkis?“ küsis Indrek.
Kaua mõtles Kristi, enne kui jõudis otsusele, mis vastata. Ta oli väga täbaras seisukorras. Suure rõõmuga ta oli unustanud usalduspiirid ja oli peaaegu saanud oma isa äraandjaks. Nüüd ta oli lõksus: ta pidi kas Indrekule valetama või oma isa paljastama ebameeldivast küljest. Lõpuks ta valis ometi selle viimase, sest see oli tema arvates see väiksem. Avameelselt ta jutustas Indrekule kõik, palus ainult jumalakeeli, et see ei annaks sellest mõista ei isale ega emale.
„Aga see on ju üsna loomulik, et isa teid minu eest hoiatab,“ ütles Indrek. „Lõpuks ometi ei tea teie minust mitte kui midagi. Mina võin ikkagi väga hästi
