„Olge nõus, siis seletan kõik,“ vastas Kristi. „Pealegi on nii raske kohaseid inimesi leida, ütlevad nad.“
„See ei või olla,“ vastas Indrek, „te ju ise arvasite ennist, et ega ainult minu kätte, vaid ka teistele, et oleks julgem ja et ei läheks kõik korraga kaotsi, kui juhtub õnnetus. Tähendab ma pole sugugi nii tähtjas. Leiavad nad teised, siis leitakse ka see üks minu asemele.“
Kristil oli nutt varaks. Kõik kippus teisiti minema kui tema mõelnud. Tema käes läks ikka kõik teisiti. Isegi nutuga läks tal teisiti kui ta tahtis: silmad hakkasid tal vett jooksma, enne kui ta mõtleski nutta. See sündis lihtsalt iseenesest ja mitte just sellepärast, et temal oleks jumal teab kuidas südamel seisnud, kas Indrek saab niiöelda salajaseks kassapidajaks või mitte, vaid kas ta teeb seda, mis Kristi temalt nii väga palub. Nii et kui Kristil silmad hakkasid vett jooksma, siis tulid pisarad väga südame lähedalt. Seda arvas nähtavasti Indrekki, sest kui ta nägi neiu silmis pisaraid, nõrkus tema kange süda kohe ja ta küsis:
„On siis teile nii tähtjas, et ma nõus oleksin?“
„Ma nii väga tahaks seda,“ vastas Kristi.
„Hea küll,“ ütles Indrek, „siis ma teen seda teie pärast.“
Seda Indrek ütles Kristi arvates väga ilusasti, nii hirmus ilusasti, et ta tahtmatult naeratas, kuigi pisarad said nagu uut hoogu. Ta kuivatas ja kuivatas neid, aga nad aina tikkusid silmist.
„Soo, nüüd on kõik hea, kõik,“ lausus Kristi nagu endamisi, kui ta sai silmad kuivaks.
„Ma ei saa teist hästi aru,“ ütles Indrek. „Teil oleks nagu midagi südame peal. Kas te ehk ikka veel ei suuda unustada seda — te teate ju, see haava asi — või on teil midagi muud.“
„On see ja on ka midagi muud,“ vastas Kristi. „Teate, mis mina mõtlesin: see oli teil niiöelda vabamõtlemine, eks? Te mõtlesite seda igaks juhuks muidu niisama. Ja mina otsustasin nõnda, et kui teie olete nüüd selle rahaga nõus, siis on minu arvamine õige, s. t. teie mõtlesite seda muidu niisama, aga kui te nõus ei
