olla nuhk, nagu neid on palju teisigi, kellest seda ei oleta ega aima keegi.“
„See on nüüd jällegi teie vabamõtlemine, mis ei käi sugugi asjadega kokku,“ arvas Kristi.
„Kuis nii?“ vastas Indrek. „See võib isegi väga hästi asjadega kokku käia, ainult et ei teie ega keegi teine seda ei tea, isa ainult kardab, et pärast see ehk on nii…“
„Te võite ju rääkida, mis te tahate,“ seletas Kristi, „aga mina ei saa niisukest asja üldse mõelda. Ma ei saa mõelda, et minu isa või ema oleksid nuhid ja teiega on see niisamuti või veel raskem. Jah, mõelge ometi, teist seda mõelda oleks nagu veel raskem. Sellepärast rääkige niipalju kui tahate, mina ei kiida seda kunagi heaks, et isa teid nõnda kahtlustas. Kui teie oleks mõni nuhk, mis otsisite siis turule, kui seal lasti? Teie oleks ju siis kindlasti teadnud, et seal võib laskmine tulla, eks? Ja kas teie oleks hakand mind sealt koju tooma, kui te oleks olnud nuhk. Ükski nuhk ei tee seda, see on kindlam kui kindel.“
„Teil on väga imelik arusaamine nuhist,“ ütles Indrek, „teie arvates ta nagu polegi inimene.“
„Ega ta ei ole ka, see on kindel,“ vastas Kristi. „Minu meelest ta ei ole õige loomgi. Mis ta just on, seda ma ei tea, ei oska öelda, aga ma tunnen, see on nii jälk asi, et ta ei mahugi mulle pähe.“
„Hea küll,“ oli Indrek nõus, „ma ei vaidle selle vastu, aga ometi ma arvan, et ka nuhil, näiteks, võivad olla lapsed, keda ta armastab ja…“
„Issand Jumal!“ hüüdis Kristi vahele. „Millal õpin küll mina nii vabalt mõtlema! Nuhil lapsed ja ta armastab neid! Lihtsalt kole! Nuhk ja armastus! Ei! Nõnda ei peaks üldse mõtlema, mitte keegi ei peaks nõnda mõtlema. See on nii hirmus kole, et armastuski oleks nagu mõni jälk asi, kui ta seisab ühes nuhiga. Teate, kuidas mina seda tunnen või peaaegu näen, otse selgesti näen: läheb miski kõver ja vintrik, miski limane ja vastik, mis määrib su peaaegu vaatamisega, ja tema kõrval kõnnib valge ingel, tiivad seljas — jalad peened, peened, keha kerge, kerge, nii et ta nagu ei
