Mõni teab, kui kaua see uus unelm oleks kestnud või millega ta oleks lõppenud, kui poleks tulnud midagi vahele, mis juhtis Kristi uuesti Indreku juurde. Oli nimelt vaja inimest, keda võiks täiesti usaldada ja kes poleks ometi ei põrandaalune ega ka muidu silmatorkav politika tegelane. Tema kätte hoiule taheti anda suurem summa raha. Sellisena nimetati Indrekut ja Kristi oli üks tulisemaid tema pooldajaid. Suureks soovituseks temale oli just see, mis ajas Lohku teda kahtlustama: tema tutvus politseiga. Sest kui keegi käib politseiga läbi, siis pole oletada, et temal oleks tegemist põrandaalustega.
Aga Indrek ei tahtnud kassapidaja-ametist kuuldagi, sest see pani talle teatud kohused peale ning takistas tema vaba liikumist. Kristi selle vastu tahtis äkki maksku mis maksab, et Indrek oleks nõus, sest neiul muutus kogu küsimus au- ja uhkusasjaks.
„Keegi peab seda ometi tegema, see on igaühe püha kohus,“ seletas ta Indrekule. „Pealegi, mina ka soovitasin teid, olge juba ainult minu pärast nõus. Ja teate, kui te seda teete, siis ütlen teile suure saladuse. Ma ütlen teile kaks suurt saladust, olge ainult nõus. Need on väga tähtsad saladused, väga tähtsad ja teie ei saa neid kellegilt muult teada kui ainult minult. Ma palun, olge nõus, sest nõnda pääsete kahtlusest.“
Neid sõnu rääkides hakkas Kristil endal süda sees värisema ja ometi oli ta tahtnud panna värisema ainult Indreku südame.
„Mis kahtlusest?“ küsis see nagu pahaselt. „Annab see siis põhjuse kahtlustamiseks, et mina ei võta raha oma kätte hoiule?“
„Mitte see, vaid kui võtate hoiule, siis kaob kahtlus,“ vastas Kristi, põledes himust ometi kord võida rääkida, oma süda tühjaks puistata. Tal hakkas peaaegu hirm, sest kui Indrek loobub lõplikult, siis kaotab Kristi ka viisaka põhjuse rääkimiseks. Tema aga tahtis viisakat põhjust, et Indrek ei hakkaks jumal teab mis arvama.
„Ma ei saa põrmugi aru, mis kahtlusest või usaldusest te räägite,“ ütles Indrek.
