milleski lasta kahtlustada või seda kuidagi arvestada, seda Kristi ei võinud. Sellepärast oli isa riivavail sõnadel ainult üks otsekohene tagajärg: Kristi andestas Indrekule ka kõik muu.
Õieti algas andestamine tema südames juba varem, sellest siis see vabamõtlemise küsimus, millest Kristi nii hea meelega vestis emale, nagu tahaks ta Indrekut puhtaks pesta ka selle ees.
Õige! Indreku sõnad suudlemisest polnud midagi muud kui vabamõtlemine ja ettevalmistus, et kui revolutsiooni möllus midagi nii kuulmatut peaks sündima, siis see ei tuleks ootamata, nagu näiteks laskmine turul või nende kojutulek, kus tema oli korraga Indreku kätel. Just nii! See oli Kristil nüüd päevselge. Mitte, et niisuke asi oleks ilmas olemas, vaid Indrek mõtleb nii vabalt, nagu oleks see olemas — igaks juhuks, sest kes võib revolutsiooni ajal midagi ette teada.
Nõnda siis oli Kristil ütlemata hea meel, et ta oli sellele hullule asjale leidnud nii lihtsa ja ilusa seletuse, ja sellepärast mõjusid isa kahtlustused otse vastupidiselt sellele, mida nendega püüti saavutada. Ometi elasid Indrek ja Kristi mõni aeg nõnda, nagu oleks must kass nende vahelt läbi joosnud, kuid see olenes mitte neist enestest, vaid kellestki kolmandast, nimelt Attilast, sellest valgepealisest ja sinisilmsest noormehest, kellega Kristi tutvus neil päevil. Sellelgi sündmusel poleks ehk olnud suuremat tähendust, kui Indrek ise poleks nii sagedasti rääkinud Kristile Attilast kui ideaalsest revolutsionäärist, kes viibib pidevas vaimustuses ja on ihu ning hingega kõige peale valmis. Sõnad „ihu ja hingega“ olid kuidagi imelikult lõiganud Kristil kuulmeisse ja kui ta nüüd sama inimesega tutvus, kelle kohta neid sõnu tarvitatud, siis jäi ta tema külge kuidagi nagu rippuma, lootes saada osa tema suurest ja enesesalgavast vaimustusest. Sest Kristi arvas ühes paljude teistega, et revolutsiooni tähendus peitubki ainult selles vaimustuslõõmas, mis sünnib isegi ei tea millest ja lükkab su isegi ei tea õieti kuhu — lükkab mingisse sinetavasse kaugusse, nagu iga teinegi unistus.
