matutega, sest keegi ei jõudvat neid otsast otsani läbi lugeda. Poolest lehest oleks tuhandeks küll. Et aga poolt saata ei saa, siis oleks parem mitte sugugi saata, kui et pool lehte raisku läheb, sest teist poolt pole kellelgi aega läbi lugeda, nii et see raha on lihtsalt maha visatud. Indrek olevat aga kõige tähtsama asja unustanud, kuigi saatnud juba mitu pikka kirja, nimelt: kas ta on oma vennast Andresest midagi kuulnud? on see ehk kirjutanud? Nemad Vargamäel pole temalt juba ammugi kirja saanud. Indrek vastaku kohe. Mis aga puutub sellesse, et inimestel tuleb apostlite-aeg uuesti kätte, siis olla see võimalik, sest see käivat pühakirjaga kokku ja meie oleme ristiinimesed, aga tema, vanainimene, ei nägevat seda vististi mitte enam, sureb enne ära. Indrek ehk näeb, Indrek vististi, kui see nõnda on, et apostlite-aeg uuesti on tulekul. Nõnda isa.
Ants kirjutas ka omalt poolt, kuid tema andis mõista, et nemad kodu pole sugugi ajast nii maha jäänud, nagu Indrek näib oma kirjades arvavat. Isa, vanainimene, tema muidugi ei tea midagi, aga nemad, nooremad, teavad kõik, mis on streik ja sotsiaaldemokraat ja revolutsioon. Aga saadetud raamatuis olla palju krõbedaid asju, naera mõnes kohas kas või kõht paigast. „Küll aga väänab mõnikord toredasti, sinder, nii et võtab keele suus laksuma,“ kirjutas Ants. Mis aga puutub vend Andresesse, siis olevat temal kui ka teistel kindel usk, et teda ei ole enam elavate kirjas. Tema, Ants, öelnud kohe, kui Andres saadetud Jaapani vastu, et sinna ta läheb ja sinna ta ka jääb. Nii see nüüd ollagi. Ainult isa lootvat veel, sest tema tahaks kangesti, et Andres tuleks Vargamäele peremeheks. Parem olevatki, kui Andres kadunuks jääks, sest elusalt ei tuleks ta niikuinii Vargamäele enam tagasi ja see kurvastaks isa veel rohkem kui tema surm. Niisugune oli Antsu kirja mõte.
Kõike kokku võttes Indrekul oli selge, et Vargamäe kipub temale juba pisut võõraks muutuma ja et tema ei saa selle elanikkudest enam päris hästi aru. Ta niiöelda unustab oma õige arusaamise kodust ja te-
