viisil revolvriga mängida, kui võiks askeldada teiste inimestega, mitte aga keelega või kirjaga, see oleks ehk see õige tegevus.
Ikka tungivamalt hakati rääkima sellest, et on tingimata vaja ühendused luua maaga, sest linnad üksi ei aita. Peab alevikkudes, külades, kas või igas üksikus talus looma vabaduspesad, peab tegema revolutsiooni kogu rahva asjaks. Kirikust lahti, usuköidikuist vabaks, pappide päka alt välja, sest need on vägivalla preestrid ja mõisnikkude kannupoisid. Aeg on möödas, kus pidi teise palge ette pöörama, kui ühele oli juba löödud, nüüd pidi igale hoobile mitte kaks, vaid kakskümmend vastu andma, selline oli uus voorus, püha revolutsiooni voorus. Nüüd pidi tasuma kõik hoobid korraga, mis olid saadud aastakümnete, aastasadade jooksul. Saabus aeg, kus Kristuski, kui ta oleks tulnud uuesti maa peale, oleks pununud piitsapliu mitte paelast, vaid terastraadist. Seda taheti nüüd õpetada kogu rahvale, sest elu ise lükkas õppemeistrina takka.
Indrek tahtis maksku mis maksab kaasa õpetada. Ta oligi sellega juba ammugi algust teinud, aga nüüd asus ta uue hooga tööle. Eelkõige ta tellis Vargamäe tarvis aasta lõpuni „Rahva Sõbra“, mis oli nüüd hoopis radikaalseks muutunud. Lehele lisaks saatis ta Viljasoo vängeid väljaandeid ja teisi trükitooteid, mis süvendasid kuidagi revolutsiooni, olgu politiliselt või usuliselt. Kõigele lisaks hakkas ta ise sagedamini kirjutama, et aina seletada praegust aega, tema püüdeid ja nõudeid. Nõnda ta jõudis peaaegu kommunismini välja, kus inimestel on jällegi ühine varandus, nagu see oli apostlite ajal. Inimsugu peab uuesti pääsema varanduse orjusest ja siis võib ta õndsaks saada kas või ilma lunastuseta. Õndsus algab siis juba maa peal ja inimene võib taevasest paradiisist loobuda. Sest milleks minna veel paradiisi, kui Eeden on uuesti siinsamas.
Aga Vargamäel, kas ei saadud kogu sellest suurest tarkusest kuigi palju aru või ei oldud temast esiotsa kuigi palju huvitatud. Isa kirjutas Indrekule, et tema raiskavat jumalamuidu liig palju raha lehega ja raa-
