Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/229

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

mas valitsevaist oludest. Tema kipub talle lähenema mõistete ja mõõdupuuga, mis maksab linnas, liiatigi veel mõne Viljasoo, Kröösuse, kadunud Bõstrõi, Joosua või sootuks noorte, peaaegu alaealiste juures, kes elavad nagu linnukesed oksal, ei mõtle oma eraelus üldse homsele päevale, vaid anduvad ainult mingisugustele pooleldi arusaamatuile, võimatuile ja valitseva korra silmis kuritegelisile unistusile. Nemad siin kannatavad puudust, vahete-vahel nälgagi, kõik oma arvates inimessoo parema tuleviku heaks, aga Vargamäel on selle asemel hulk neljajalgseid, kes ei taha inimessoo paremast tulevikust midagi teada, mitte kui midagi. Nende silmis, õigem kõhus, maksab ainult tänapäev, ja kui see on millegi poolest napp, siis nad ammuvad, määvad, hirnuvad, ruugavad ja kiunuvad. Vargamäele nõnda kirjutades, nagu ta oli seda tõelikult teinud, ta läks niiöelda loomadele armuõpetust kuulutama, et saaks tõeks õnnistegija sõna. Tema oli arvanud, et vanale isale on tähtsam kuulda tulevikuriigist kui oma pojast Andresest, kes peab Vargamäel astuma tema enda asemele, vaigistama kõiki neid, kes siin ammuvad, määvad, hirnuvad, ruugavad, kiunuvad, kakutavad või kaagutavad. Ta oli isegi selle unustanud, et isa huvitaks apostlite-aja tagasituleku asemel kuulda Indrekust endast midagi lähemalt, kas ta mõtleb veel õnne katsuda üliõpilas-eksamiga või on ta selle hoopis visanud. Indrek oli ju olnud niiöelda Vargamäe au ja uhkus noore Andrese kõrval, üks vaimuga, teine rammuga. Hundipalu Tiit ei saa kordagi muidu mööduda Vargamäe väravast, kui peab tingimata silmapilguks sisse astuma, et kuulda, kuis on lugu Indrekuga, tema ristipojaga, kellele temagi on pannud oma lootuse, sest tema oma poegadest pole seda saanud, mis tema oleks tahtnud neist saada. Seda kõike Indrek ometi teab. Temale on sellest kirjutatud ja ka suusõnal räägitud, nagu ainult selleks, et teda virgutada päästma neid kõiki kodu nagu mingist häbist ja Hundipalu Tiitu, oma vana ristiisa, kurvastusest. Tal on isegi see teada, mis Hundipalu Tiit kord jupastanud olekus öelnud, kui ta istunud Vargamäe tagakambris laua ääres, nimelt:

229