rahaga ostetud kaupa sees, nii et mina olen juba revolutsiooni- ja vabaduskassasse kenakese summa maksnud.“
„Teie olete siis ainuke…“ tahtis Kröösus öelda.
„Politsei kordab mulle seda juba aastate kaupa,“ rääkis kaupmees naeratades vahele.
Nõnda nad lahkusidki.
„Sellele mustasajalisele tuleb punast värvi lähemalt näidata,“ äigas Kröösus Indrekule, kui nad istusid juba voorimehel.
Nähtavasti oli viimane jutuajamine siiski pisut Kröösuse tuju rikkunud. Ta ütles äkki, et peab kuhugi hädavajalikult sõitma, mingisugune tähtis asjaõiendus, mille ta peaaegu oleks unustanud. Nõnda siis peatas ta voorimehe ja laskis Indreku maha.
„See on ainukene õige viis pursuidega,“ ütles ta jumalagajätuks, „ja selle ühe teeme ka varsti tümaks.“
Ütles, istus voorimehele, tõmbas kaabu silmadele, tõstis parema jala pahemale põlvele ja vuras minema. Indrek seisis veel tükk aega samal paigal ja vahtis tänavanurga poole, mille taha sõiduk oli kadunud. Kõik tundus viirastusena. Tal käis nagu pea ringi, isegi ei teadnud, kas rõõmust või uhkusest, et oli võinud kaasa elada nii tähtsa revolutsioonilise akti. Ja kellega veel? Kröösuse endaga, kes seisis vabadusapostlite seas esireas, kui ta polnud see kõige esimene.
Indrekul tuli meelde, kuidas ta oli Kröösust kuulnud esimest korda kõnelemas väljas lageda taeva all ja nüüd ta mõistis, miks see mees võis nõnda kõnelda. See mees võis ka teotseda, see oli see asi. Teotseda, teotseda, see oli ka Indreku unistus, aga kunagi polnud ta veel leidnud seda õiget kohta, kuhu käed täie rammuga külge panna. Ta õpetas ju küll töölistele vene keelt, sest ilma vene keeleta ei saadud hästi vabaduse eest võidelda, nagu nad ütlesid; ta tõlkis üht ja teist kanget ning veel kangemat või katsus ise Viljasoole midagi kokku klopsida, sest see nõudis nüüd hästi soolast ja veel soolasemat — „nii et neil veremaik suhu tuleb,“ ütles ta, — aga see polnud Indreku arvates ikkagi see, mis olema peab. Jah, kui võiks ka Kröösuse
