mõju. Pealegi aeti kokku kõik endised nuhid ja mobiliseeriti võimalikult palju uusi, et valitsusel oleksid täpsed andmed rahva soovidest.
Nõnda sai päev-päevalt ikka enam ja enam ustavaks Kröösuse jõhker arvamus, et vabadusega on samuti nagu verivaenlasegagi: ta pole enne täiesti sinu võimuses, kui oled ta virutanud selili ja surunud talle jala kõrile. Seega siis kogu küsimus seisis selles, kes teostab selle operatsiooni vabadusega rutemini ja põhjalikumalt, kas enampakkujad või vähempakkujad. Eeltöid selleks olid mõlemad pooled teinud korralikult, ühed vanglate, kaakide, piinapinkide ja sunniasumisega, teised paratamatu põrandaaluse eluga, mis tõukas pommidele ja niiöelda nurga tagant tapmistele ja kõige kalgimale julmusele. Nii mõnelegi hakkas tahes või tahtmata hämarduma, et kuna vabadus on sattunud selliste vastaste vahele, siis jäävad temast varsti järele ainult raasukesed, mida üksikud inimesed otsivad nagu teise elava inimese jälgi suure laastava katku või sõja ajal.
Aga vähe oli neid, kes sellest hoolisid, vähe oli neidki, kes sellest said hoolida, sest suurenevate kasakapatrullide toorused tänaval ja nuhkide kasvav hulk salajas tõukas kõiki vääratamatult teatud suunas — vägivalla suunas. See meeleolu hõõgus nagu õhus. Pidi olema laiskelaja visadus kannatuses või ninasarvikulikult paks nahk õigluse tundes, et jääda külmaks pealtvaatajaks.
Kõiki riivas see avalik pettemäng, mis teostati vabadusega: teda jagati sõnades kahe käega, aga saanud polnud temast ükski midagi, nagu oleks ka temaga nõnda, nagu rõõmuga — temast ei jätku kõigile. Üldse näis nõnda, nagu ei jätkuks millestki kõigile. Tahad midagi saada, siis peab teine ilma olema, siis peab teiselt ära võtma, kas kavaluse või vägivallaga. Ja selle juures arvasid kõik, et vägivald on suurem voorus kui kavalus.
Oo, kui ometi saaks kord sinnamaale, et võiks vägivallaga, väevõimuga valitsuselt kiskuda vabaduse! Selline oli nende unistus, kes olid asunud kavalusega põ-
