randa alla ja kes asusid pooleldi seal praegugi. Seda unistust püüti istutada igasse inimesesse, eriti ja kõige pealt neisse, kes olid kogu eluaeg teinud kurnavat tööd ja olid harjunud võitlema igasuguste raskustega, esinegu need rauas, kivis, puus või mullas. Neile öeldi, et elav inimene võitleb surnud ainega ja et sama ainega peab ka võitma elava inimese enda: tema peab võitma terase ja tulega, püssi ja pommiga. Selleks oli vaja raha, palju raha, mida korjati vabrikuis ja tehastes, kus asusid vabaduspesad, aga ka mujal, isegi neil paigul, kus arvati, et kiidetud uus vabadus pole midagi muud kui ainult vägivald.
Indrek sattus päris juhuslikult sellise toimingu kaaslaseks. Minnes kord südapäeval mööda tänavat kahehobu-voorimees sõitis temast mööda. Silmi sinna poole pöörates ta pidi tahes või tahtmata teretama, sest tema pilk sattus vastamisi Kröösuse omaga, kes istus troskas. See pilkude kohtumine nähtavasti saigi Indrekule saatuslikuks. Kröösuse näoilmes välgatas mingisugune uus helk, ta peatas voorimehe kõnnitee ääres ja hüüdis Indrekut nimepidi, austades sõnaga „seltsimees“. Indrek ei võinud sinna midagi parata, et see nimetus teda kõditas, sest praegusel silmapilgul polnud tema arvates üldse midagi kõrgemat, kaunimat, ülevamat ja ideaalsemat kui see. Sellesse olid nagu koondatud kõik ühiskondlikud hüved ja inimeslikud voorused.
„Seltsimees, sõitke minuga pisut kaasa,“ ütles Kröösus Indrekule, kui see astus sõiduki juurde. Need sõnad räägiti nagu palvena, kuid ometi tundus neis käsk, mida peab vastupuiklemata täitma. Pealegi Kröösus ei jäänudki Indreku nõusolekut ootama, vaid näitas lihtsalt käega, kuhu temal tuleb istuda, ning Indrek talitaski viipe kohaselt.
„Väike revolutsiooniline akt, muud midagi,“ lausus Kröösus, kui voorimehe hobused peksid rautatud kapjadega tänavakive.
Nad suundusid linnasüdamesse. Ühe suurema kaupluse ees Kröösus peatas voorimehe.
„Lähme,“ ütles ta Indrekule ja viskas voorimehele üle õla käskivalt tagasi: „Oodata!“
