XXI.
Juba mõne päeva pärast oli kõigil selge, et mitte ainult rahvas ei seleta vabadust, vaid ka valitsus. Nagu iga uue üritusega, kas või näiteks lahedama ja ajakohasema vangla ehitusega, esimeseks küsimuseks jäi ikka: mis ta maksab ja kes sooritab töö kõige odavamini. Samuti ka vabadusega: rahvas hääletas kooris nende poolt, kes nõudsid rahuldava vabaduse teostamiseks kõige rohkem, valitsusel sobis kaup nendega, kes leppisid kõige vähemaga. Peaasi, et aga võiks öelda: soo, nüüd on vabadus valmis. Ühesõnaga — vabadus muutus rahva käes enampakkumise kaubaks, valitsus nägi temas vähempakkumisi antavat tükitööd.
Siit on seletustetagi selge, mis järgnes. Ühel pool vabadusega ääretu laiutamine, teisel pool kitsipunglik kokkuhoid; ühelpool pillamine, nagu ei tuleks vabadusel kunagi lõppu, teisel pool viimaste raasukestegi kokkukorjamine ja tagavarakspanemine; ühel pool nii rikkalik vabaduse tarvitamine, et ta on juba otsaga jalge all, teisel pool kogemuslik arvamus, et vabaduses tuleb piskuga läbi ajada, sest muidu muutub ta kohe vägivallaks. Pealegi, kuna ju on teada, et rahvas piskuga ei lepi, siis parem las jääda, nagu on, s. t. las kesta vana vägivald edasi.
Nii siis oligi varsti üldine tundmus, et kõik jääb, nagu olnud, ainult sõnad on teised. Reform oli teostatud — kasakatele muretsetud uued nuudid, politseinikele uued mundrid ja sandarmitele paremad relvad, seega igaüks võis oma silmaga näha vabaduse ja õiguste
