mõttevennad niiöelda kodanline rämps ja nüüd tulete minult raha saama.“
„Härra Mürkmann,“ vastas temale Kröösus, „teie segate kaks eriasja — koosoleku ja nelja silma all jutuajamise. Koosolekul jääte teie ikkagi kodanliseks rämpsuks, kas te mulle täna raha annate või ei, sest muidu ei saa me teie ettepanekuid maha hääletada. Kui me aga teie ettepanekuid maha ei hääletaks, kes saaks siis praegusel silmapilgul aru, et meil on oma partei. Isiklikult pole meil teie vastu midagi ja raha on ju isiklik asi, nii et mis puutub sellesse, siis…“
„Siis raha võtaksite ka mustasajalistelt vastu, kui neid meil oleks,“ ütles Mürkmann.
„Just nii,“ kinnitas Kröösus, „raha võtame kas või röövlilt ja mõrtsukalt vastu ja tarvitame seda revolutsiooni läbiviimiseks.“
„Nii et minu raha, kui ma annaksin, võiks sattuda kampa mõne mõrtsuka või röövli rahaga,“ ütles Mürkmann. „See pole kuigi meelitav.“
„Kust te teate, et raha, mis te annate, pole röövli või mõrtsuka raha?“ küsis Kröösus. „Aga muidugi, meie ilmavaated lähevad selles asjas lahku. Et mitte asjata sõnu teha, küsin veel kord, härra Mürkmann: kas tahate toetada revolutsiooni või mitte? Kas olete revolutsiooni poolt või vastu, et teaksime endid ja oma parteiseltsimehi selle järele seada? Ei või jaa?“
„Aga, armas mees,“ ütles Mürkmann vastusest kõrvale põigeldes, „revolutsioon on juba läbi, s. t. praegusel silmapilgul oluliselt võimalik revolutsioon, peab kindlustama ainult tema võitusid.“
„Selles asjas lähevad meie vaated põhjani lahku,“ ütles Kröösus. „Meie arvates pole revolutsioon veel õieti alanudki.“
„Mõistan, saan aru, kuid mina ei usu, et revolutsioonilised jõud oleksid praegu sel määral organiseeritud ja võitlemiseks varustatud, et nad suudaksid selle joonega kaugemale edasi tungida. Teeksid nad katset, siis löödaks nad tagasi ja nad kaotaksid sellegi, mis saavutatud. See on minu arvamine. Saadud võitu peaks sel-
