lepärast mõni aeg kasutama uue rünnaku ettevalmistamiseks.“
„Seda me ju teemegi ja selleks ongi raha vaja,“ ütles Kröösus.
„Minu arvates on teie tempo liig kiire,“ tähendas Mürkmann.
„Meie arvates on see olnud liig aeglane,“ vastas Kröösus. „Iga silmapilk on kallis, sest muidu on vaenlasel liig palju aega koondumiseks ja ettevalmistamiseks. Meie, proletariaat, see kogu maailma vabastamise suur maleva, meie anname elava jõu, teie, kodanlased, peate andma raha, ainult siis on revolutsiooni võit kindlustatud. Ma ootan teie vastust ja kinnitan veel kord: meie ei naljata ei teiega ega ühegi teisega ja meie selja taga seisab jõud ning meie oskame seda kasutada.“
Peatoimetaja mõtles natukene aega, pistis siis käe tasku ja võttis rahakoti välja.
„Siin on teile viiskümmend rubla,“ ütles ta.
„Härra Mürkmann!“ hüüdis Kröösus talle vastu. „Teie ajate naerma ja teete iseenda naeruväärseks! Suure kodanlise lehe peatoimetaja“ — Kröösus toonitas eriti sõna kodanlise — „ja pakute revolutsiooni läbiviimiseks ainult viiskümmend rubla. Lihtsalt naljakas!“
„Võiksin veel kakskümmend viis juurde lisada, siis jääb kümme omale tasku,“ ütles Mürkmann nüüd. „Seda ei või ära anda, sest täna tahab teenija palka.“
„Ärge tulge oma üksiku teenijaga turule, kui küsimuses on revolutsiooni läbiviimine ja kogu inimsoo tulevik,“ ütles Kröösus ülalt alla põlglikult, kuna ta ise pistis rahad tasku, nagu oleks need lihtsad paberilipakad. Nõnda näitas ta, kuivõrt kõrgel tema seisab sealpool raha, sealpool seda kodanlaste ebajumalat.
„Kui minul pole täna kümmet rubla taskus, siis sünnib mul kodus revolutsioon ja kümne rubla pärast ei hakka ma endale ometi revolutsiooni kaela tõmbama,“ rääkis Mürkmann naljatavalt. „Seda ei teeks teiegi, kuigi te nii väga armastate teda.“
