misega, „ja teiseks meie partei keskkomitee, kellelt võin tuua teile tõenduse, et raha edasi on antud.“
Sillamäe viivitas, nagu tahaks ta midagi vastata, kuid ometi ei öelnud ta midagi.
„Kas sellest pole teile veel küll?“ küsis Kröösus nagu haavunult.
„Sillamäe ei raatsi lihtsalt rahast lahkuda, see on kõik,“ ütles Joosua halvakspanevalt.
„Eks sina lahku temast, kui sul teda nii väga kusagilt võtta,“ vastas Sillamäe.
„Mina saan ju palju vähem palka kui sina,“ ütles Joosua enda kaitseks.
„Näed, sul omal ka kohe kits kotis, nii kui pead ise midagi ohverdama,“ irvitas Sillamäe.
„Kas minult tahaksite?“ küsis Kuru, „ma viis rubla võiksin anda.“
„Mina omalt poolt kolm,“ ütles Viljasoo.
„Tänan endi partei komitee nimel,“ ütles Kröösus tähtsalt. „See on meeste mood.“
Ka teised annetasid, niipalju kui ükski võis, ainult Joosua ja Sillamäe kõhelesid ikka veel, nagu tahaksid nad ära oodata, kui palju keegi annab, et siis selle kohaselt oma summat määrata.
„Siin on ka minu poolt,“ ütles Sillamäe viimaks, mille peale Joosua kargas püsti ja nähes kolmerublalist hüüdis suure häälega:
„No kas sul häbi ei ole, nii vähe anda?! Ise kavatsed maja osta ja ainult kolm rubla!“
„Eks anna sina rohkem,“ vastas Sillamäe.
„Mina… Küll mina juba annaks, kui mul oleks, aga minul ei ole. Minu rubla on rohkem kui sinu kümme ja vähemalt niipalju sa oleksid pidanud andma,“ rääkis Joosua, aga ei ta andnud oma rublat ega suurendanud ka Sillamäe oma summat kümneni.
Samal silmapilgul ilmus peatoimetaja ja sellele tõttaski Kröösus nüüd vastu, et ka temalt summat saada revolutsioonikassasse. Läbi lahtise ukse kostis nende kõnelus teisest toast.
„Mina ei saa teist hästi aru,“ rääkis peatoimetaja Kröösusele. „Koosolekuil, seal olen mina ja minu