nud neid, kel midagi on: vaesed olid valvanud rikaste varandust, nagu see kestnud juba põlisest ajast. Miks siis see rikaste viha? Või olid nad täis hirmu, nagu arvas vanahärra Bõstrõi? Olid nad tõesti kaotanud julguse ainult sellepärast, et vaesed olid seda pisut juurde saanud? Aga siis on ju maailmas julgusega samuti kui rõõmugagi: teda ei jätku kõigile. Annab jumal teda rikastele, siis jäävad vaesed ilma, jagab ta temast põrmukesegi vaestele, siis on rikastel tast kohe nappus käes. Vaene jumal, vaesed inimesed! Kui ometi tuleks kusagilt keegi, kes tooks või looks maailma niipalju rõõmu ja julgust, et temast jätkuks rikastele ja vaestele, suurtele ja väikestele, vanadele ja noortele, meestele ja naistele, poistele ja tüdrukutele — et teda oleks pulgestada väikestel lastelgi, niipalju kui süda iial kutsub!
Aga sel ilusal sügispühapäeval teda ei olnud ja sellepärast istusid suured ja rikkad lukkude ja riivide taga ning vaatasid, kas sõjariistad korras, nagu varitseks keegi vahetpidamata, et aga murda kuhugi sisse. Ometi polnud vaestel aega mõelda sissemurdmisele, sest nemad tõttasid linnast välja koosolekule, kus pidid kõnelema need, keda äsja vabastatud vanglast. Sellepärast nad ei kuulnudki kirikukellade kõma ega ihanud jumalasulaste manitsusi. Tagakiusatute kõned olid nende pühapäevajutlus, palve ja altariteenistus, mida rikastele soovitati kirikuis, kus asus nende jumal. Seal kutsuti küll juba sajad ja tuhanded aastad vaevatuid ja koormatuid, aga kuulda võeti ainult rikaste palveid, nagu oleks jumal juba igavesest ajast igavesti pooldanud võimu ja varandust. Sellepärast tõttasid siis need, kes arvasid mõistvat jumala meelt, lageda taeva alla päikesepaistele, et otsida seal teist jumalat, kel oleks südant ja meeli ka vaeste jaoks. Kirikud olid saanud vaeste meelest nagu röövlikoopaks, kus kistakse paljalt ihult viimne ude. Kiriku ukski oli nagu ling, mille silmus heidetakse nagu ainult selleks vaese kaela, et temalt koorida viimane. Tornid näitasid taeva poole, aga sinna ei saanud vaene enne surma kunagi, nii et hakati kahtlema, kas sinna pääseb pärastki surma. Ehk on nõnda,
