et see jumal, kes valmistab rikastele paradiisi juba siin maa peal, avab ka kõrge ja kauge taeva väravad sealpool eluläve ainult rikastele? Taevas on ehk toredusasi, nagu kallid riided, maitsvad road ja ilusad sõidukid rammusate hobustega ees — selle saavutab ainult see, kes suudab maksta.
Sellepärast läksid siis kõik, kes otsisid ja ihkasid uut jumalat, linna taha lageda taeva alla, kus ütlesid jutlust vaevatute ja koormatute preestrid. Nad läksid sinna, kus pidid olema need, kes ütlesid: vanglast oleme tulnud ja vanglasse peame minema, sest meie nõuame taevariigist osa ka vaestele juba siin maa peal. Meie kuulutame teile, vaesed, uut usku, mis ütleb: taevariigi peab tooma maa peale või teda pole olemaski. Meie ütleme: taevariik on juba tulnud, aga rikkad on ta ülekohtuselt enda kätte kiskunud, on temast teinud üksikute eraomanduse. Meie usume: taevariigi peab õiglasemalt jaotama või tuleb viimnepäev. Meie kinnitame: taevariigi peavad eneste vahel jagama vaesed, mitte rikkad, ehk olgu siis, et ka nemad saavad vaesteks. Taevariik olgu vaeste päralt juba siin maa peal, see on meie käsk ja prohvetid. Ja iga vaene, kes tunneb, et ta on taevariigi väärt, see tulgu meiega kaasa — astugu võitlusse maapealse taevariigi pärast rikastega. Võitlus, armutu võitlus maapealse taevariigi sihis, see on meie sõjahüüd. Võitlus rikastega ja nende jumalaga! Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu!
Ja oli palju kõrvu, kes seda tahtsid kuulda lageda taeva all sügisese päikese paistel. Läksid mitte ainult Lohk, Käba ja teised töölised, vaid isegi Passelmann ja poodnik Vesiroos, kellele jumal andnud paksema keha kanda kui pikemaks käiguks õigele ristiinimesele soovitav, olgugi et paistab ainult kahvatu sügisepäike. Indrek oli vististi üks viimaseid minejaid siit majust ja seda sellepärast, et ta tahtis minna ühes Kristiga, kes pidi täna aitama levitada lendlehti.
Tema oskavat seda väga hästi: võta kahlakas lehti, poe oma kaaslaste keskel paksemasse rahvamurdu ja viska nad seal äkki üles kõrgele, kus nad lendavad tuule käes laiali ja langevad siis inimestele pihku; ise tee
