XIV.
Oli vaikne hilissügisene pühapäeva-hommik. Korraks valitsenud vilu ja ajutine lumi olid kadunud nagu mälestusestki. Taevas oli küll kahvatu ja päike oma kirka sära jätnud läinud aegadele, aga ometi tundsid kõik, et ta soojendab alles imeliselt, nagu peaks võtma veel kord omale pambu kaenla alla, lapsed käe kõrvale ning tõttama linnast välja, et otsida vilu varju.
Niiskusega imbunud õhk looris kaugeid tänavaid, maju ja torne hallika vinana, mis hõrenes päikese lõunasse jõudmisega ja tihenes kohe uuesti, niipea kui see pöördus oma madalal kõnniteel õhtu poole. Hommikused tühjad tänavad kajasid üksikute kõndijate sammudest ja hobukapjade laksudest peaaegu nagu suvise heledusega. Aga kirikute kellad kõmasid tumedalt ja hellalt ning isegi hoburaudtee kelluke väsinud kronu laudjal sulises õhuniiskuses nagu vaikselt voogavas vees.
Päikese soojenemise ja kirgastumisega inimhulk suurenes tänavail. Kutsus teda kirikukellade kõma? Ihkas ta kuulda jumalasulaste manitsusi ja õpetusi? Vaevalt, kuigi enamikus liikusid just need, kes nii väga vajasid julgustust ja lohutust, mitte aga selle ilma suured, kelle käes on vägi ja võim. Suured istusid kodu, nagu ei oskaks nad põrmugi lugu pidada selgest sügistaevast ja kahvatust päikesest või nagu kannaksid nad ikka veel oma südames millegi või kellegi pärast viha. Aga ometi oli möödunud ööl linnas valitsenud rahu ja tuledki olid põlenud, nagu oleks jälle kõik endine. Need, kel pole omal peaaegu midagi kaitsta, olid kaits
