peale,“ irvitas Viljasoo nina kirtsutades Indrekule, kes ka oli tulnud päevavalgel uuesti öösiste sündmuste jälgi vaatama. „Minu raamatuid ei taha keegi. Aga tüdrukud ja viin, need on kõigil meeles, just nagu oleks kõik tsensorid.“
„See on ju viha pärast,“ ütles Indrek nagu vastu vaieldes.
„Ärge olge nii kindel, et viha pärast,“ kirtsutas Viljasoo nina. „Kui mees naist peksab, siis ei tea kunagi, kus lõpeb ta viha ja kus algab armastus. Viha tulebki sellest, et armastab, sest mis tal muidu temaga tegemist. Mis nad neist monopolidest ja lõbumajadest tahavad, kui nad neid ei armasta. Armastavad, see on see asi, aga minu raamatuid ei armasta.“
Kahekesi üheskoos nad läksid „Rahva Sõbra“ toimetusse, et sealt midagi lähemat kuulda, seisukorrale selgitust saada. Aga juba ukse taha kostis, et siingi pole kuigi palju selgust, vaid aina seletatakse, ja enamasti teevad seda ikka Joosua ning Sillamäe, sest nende hääled on kuulda.
„Noh, hea küll, monopolist ma saan aru,“ rääkis Sillamäe, „peksa puruks, et teistel poleks juua, iseendale võid ikkagi tasapisi sorokunni hõlma torgata.“
„Ei torka õige revolutsionäär kunagi,“ hüüdis Joosua.
„Õige muidugi ehk mitte,“ vastas Sillamäe, „aga paljuke neid õigeid on. Noh, ja edasi — lõbumajad? Kuidas seisavad need õige revolutsionääriga ühenduses?“ küsis Sillamäe.
„Need on kodanlise seltskonna mädapaised,“ seletas Joosua.
„Ja õige revolutsionäär peab need esimeseks lahti torkama, mis?“ ütles Sillamäe. „Aga miks ta laseb siis mäda laiali joosta, s. t. tüdrukud. Arvad sina, et asi on sellega kõik korras või parem, kui lähed peksad lõbumaja uksed, aknad sisse või pistad talle tule otsa, nii et ühes temaga uurgab tuhaks ka mõni teine maja?“
„See on juba revolutsioonis paratamatu, et rahva viha…“
„A-a!“ karjus Sillamäe võidurõõmsalt vahele. „Rahva
