peatunud ega võtnud üldisest arutamisest osa, need mitte. Ennemini takistasid nad teistegi kõnelust, sundides neid liikuma, nagu arvaksid nad, et ka päise päeva ajal võiks mõni eit või taat, mõni poiss või plika, mõni kaabu- või kokardikandja hakata akende lõhkumist jätkama.
„Nüüdu mul mehed platsis, püssid seljas, aga kus olid eile õhtul, kui lõhuti,“ tähendas üks eit ratsanikkude kohta.
„Eile õhtul,“ sosistas teine eit esimest nagu vaigistades, „eile õhtul ta ise oligi ju see lõhkuja.“
„Ä’ä a’a hullujuttu,“ pistis kolmas oma nina ligi. „Ah nemad ise olidki? Kust sa seda kuulsid?“
„Näe, esteks ju räägiti siin, see pikk vanameeski seal kuulas pealt. Sest kes siis muu seda tegi, ikka politsei ja nemad, kõik ühes mestis. Sellepärast polnudki takistajat ega kedagi. Ise, mis ise, ei keegi muu, et siis oleks hea rahva peale ajada, et näe, mis rahvas teeb, kui tal on vabadus.“
Aga teises paigas kinnitas keegi vanamees oma kaaslastele:
„Saksad, mis saksad! Nüüd käivad ja vaatavad, kas poisid oma töö hästi teind. Neile oli seda tarvis, ainult neile, sest nemad tahavad keisrile näidata, mis eestlane ja liht rahvas kohe teeb, kui ta saab natukenegi vabaduse otsa peale. Nüüd on nende arvates muidugi supp paras soe, et Peterburis keisrile ette kanda. Lõmpsi, keisrike, kui tahad, ütlevad nad, see sööm on eestlase solgitud. Ning keisril pole muud kui vinnab aga kasakaid, niipalju kui saksad iganes soovivad, et aga orjaaeg kestaks edasi. Ärgu tulgu nad minule puru silma ajama, mina nende krutskid tunnen, olen ise mõisat orjanud.“
„Ega neid, raipeid, küll uskuda või, nemad saavad iga tükiga hakkama,“ arvas ka teine.
„Miks nad siis ei saa,“ kinnitas esimene ja hakkas jutustama mingit igivana lugu sellest ja sellest parunist ning sellest ja sellest krahvist, mis see ja see teinud ning mis see ja see rääkinud.
„Noh, eks mul ei olnud õigus, kui hiljuti ütlesin, et üle võtma hakkame ikka lõbumajadest ja monopolist
