viha! See on teine asi! Aga sel pole ju õige revolutsiooni või revolutsionääriga midagi tegemist. See on otse selle vastand! Rahva viha tõukab iga revolutsiooni õigelt teelt kõrvale ja õige revolutsionäär ei või sinna midagi parata. Õige revolutsionäär on võimetu. Ja sellepärast muutub tema õigegi tegu mõttetuks.“
„Kuis nii mõttetuks?“ karjus Joosua Sillamäele vastu.
„Miks siis mitte,“ vastas see samuti. „Hea küll, ütleme, tahtsid sõjariistu saada…“
„Jäta mind rahule, mina ei tahtnud midagi,“ karjus Joosua närvlikult.
„Muidugi tahtsid ühes teiste ülevõtjatega,“ vastas Sillamäe, „sest mis sa siis muidu vaidled.“
„Ei tahtnud!“ kinnitas Joosua.
„Tähendab, mul on õigus?“ küsis Sillamäe.
„Miks siis sinul on korraga sellepärast õigus?“ küsis Joosua ja pöördus toolil ümber, visanud juuksesalgud üle pea, omal nägu helendavalt punane, mis tõendas sisemist andumust ja ärritust.
„Aga muidugi on õigus, kui sina ütled korraga, et ei sina ega sinu mõttevennad pole tahtnud sõjariistu röövida, vaid see oli ainult mõni juhuslik samm, nagu oleks tegemist rahva vihaga,“ seletas Sillamäe.
„Ära luuleta mulle suhu sõnu, mida ma pole rääkinud, ega pähe mõtteid, mida seal pole olemas. Kordan sulle uuesti: minu arvates oli loogiline konfiskeerida kauplustest sõjariistad, aga mitte mina pole seda ei mõelnud, kavatsenud ega tahtnud. Saad sa sellest aru või ei saa?“
„Ahaa! Mõistan!“ hüüdis Sillamäe nöökavalt. „Sina võtsid teiste targa mõtte tagant järele omaks ja kaitsed teda, mängid advokaati, kui neid endid pole kohal.“ Joosua viskas siinkohal lootusetult oma käsi taeva poole ja kohendas järsust liigutusest silmile langenud juukseid, kuna Sillamäe jätkas, nagu ei puutuks see toiming põrmugi temasse: „Hea küll! Võtame selle arvesse. Tähendab, mitte sina, vaid need teised läksid, peksid kõigi silma all kaupluseaknad sisse ja konfis-
