dale, ütleme, kümned püksid ja kümme kuube, nii et paljud peavad sellepärast käima niiöelda püksata ja särgiväel, usud sa tõesti oma sügavamas südamepõhjas, et sinu kümned ja sajad miljonid, kes tulevad üle võtma, jaotavad õiglasemalt?“
„Jah, mina usun seda,“ kinnitas Joosua. „Mina usun, et rahvas kui niisugune, narod kak takovoi, armastab õiglust ja nõuab õigust ja et…“
„Siis pole sul ajaloost aimugi!“ karjus Sillamäe ärritatult, kargas laua tagant püsti ja raius pahema käega õhku, sest tema oli pahema käe mees. „Kuula, mis mina sulle ütlen: rahvas kui niisugune pole kunagi õiglust armastanud, pole kunagi teadnud, mis on õigus, ta on otsinud ainult paremat söödamaad, nagu rohutirtsuparv, ja minu- ja sinusuguse üksiku on ta alati pannud oma pöidla küüne alla, nagu teeb seda mõni saunaeit oma vanamehe hallivatimeestega veel tänapäevgi.“
„Ja teeb väga õieti,“ vastas Joosua, „sest tähtjas pole üksik, vaid hulk.“
„Mis loom see hulk siis on, et temal on niisuke õigus??!“ karjus Sillamäe. „On see mõni uus jumal? Ja kes on see üksik, et teda hulga sekka ei arvata? Ütleme nõnda: meid on kümme. Kui võtta sellest üheksa, siis see on hulk ja üks on üksik. Aga kui võtta kaheksa, kas siis ülejäänud kaks on üksik, kelle võib panna pöidla küüne alla? Või on ka kuuel õigus seda teha neljaga, mis sa arvad?“
„Muidugi on,“ vastas Joosua endastmõistetaval toonil ja näoilmel.
„Aga siis võib ju kümme miljonit panna miljoni ja sada miljonit kümme miljonit pöidla küüne alla. Veel enam — kuuskümmend miljonit võivad lömaks litsuda nelikümmend miljonit ja sina nimetad seda õigluse armastuseks, õiguse nõudmiseks. Mis siis on lõpuks sinu rahva armastatud õiglus ja õigus, mis ta on? küsin ma.“
„See on looduseseadus, mis valitses juba sauruste ajal,“ vastas Joosua.
„Aa!“ hüüdis Sillamäe nüüd võidurõõmsalt. „Tähendab, ikkagi seadus, ikkagi ometi seadus!“
