„Ja muidugi, vennas, seadus mis seadus, kuid niisuke, mille põhjal sajamiljoniline rahvas astub varem või hiljem ajalooseadusest üle, hüppab kas või pärisorjusest otseteed kommuunasse,“ seletas Joosua.
„Või monarhismist otseteed anarhismi, kui see sada miljonit talitab meie Joosua pea järele,“ lisas Sillamäe juurde ning siit algas varieeruv mõttekäik uuesti ja vaidlus võis kesta lõpmatuseni, ilma et kuigi palju oleks hoolitud loogikast või õiglusest ja õigusest, mida ühelt poolt miljardiline rahvas pidi nii väga armastama, teiselt poolt aga tarvitama ainult tapalavana, täitaprina, kuna täi aset täidab inimene. Tundus, et kui õiglus ja õigus tõepoolest peaksid kusagil asuma, siia mitte seal, kus nende pärast kõige ägedamat lahingut lüüakse. Samas arvamuses näis olevat ka kolmas toimetuseliige, kes ütles lõpuks vaidlejaile:
„Teil on muidugi mõlemil õigus, aga mis te arvate, kas ehk minul pole ka pisut õigust, kui ma palun rahu, et võimalik oleks tööd teha?“
Sellele vastuseks hüüdis neljas mees teisest toast läbi lahtise ukse:
„Selleks pole sul, va vennas, mingit õigust, sest sina oled üksik ja nemad on hulk. Nemad hoiavad kokku.“
„Meie just ei hoiagi kokku!“ hüüdis Sillamäe vastu.
„Aga mis te siis kahekesi nii ühel nõul vaidlete?“ küsis neljas teisest toast. „Tingimata hoiate kokku. Teie mõlemad tahate oma sadat miljonit või miljardit pookida, ainult te ei jõua otsusele, kuidas seda oleks kõige kasulikum teha. Päris kindel, et kui ülevõtmine tuleb, siis meie Kuruga jääme kõigest ilma, sest meil poleks aega, teeksime tööd, kuna aga teie…“
„Neil poleks ka aega, nemad vaidleksid,“ vastas Kuru teise toa mehele. Sellega olid kõik nõus ning nõnda võidi päevakorras edasi minna — lehti krabistada, kirjutada ja tsensorit siunata, kes ei lase midagi läbi.
Aga Viljasoo, kes ka oli vaidluse ajal toimetusse ilmunud värskeid teateid hankima, ütles, et temal pääsenud suuremalt osalt kõik läbi, isegi Paasi „Orav“, ainult
