needsamad, aga, kulla-vend, seadustest astutakse ju igapäev üle, meie isegi astume. Kirume tsensori ja kus saame, teeme talle ninanipsu. Sul endalgi varastati lahtise akna kaudu uus ülikond peaaegu seljast ära.“
„See on teine asi, sest ma olin niiöelda pidutujus ja aken jäi lahti,“ vastas Sillamäe.
„Ja sa arvad, et kogu rahvas, ütleme, kümme, viiskümmend, kas või sada miljonit ei või sattuda pidutujusse, mis? Sa unustad massipsühholoogia.“
„Ja sina arvad, et kogu rahvas, see sinu viiskümmend, sada või tuhat miljonit ronib teise viiekümne, tuhande või biljoni aknast sisse, kui see magab pidutujus, ning varastab sada või triljon miljonit ülikonda?“ küsis Sillamäe.
„Miks mitte,“ vastas Joosua. „Üks miljon magab pidutujus ja teine miljon ronib pidutujus aknast sisse ning asutab füsiokratismi, kapitalismi või lihtsalt kommunismi.“
„Kõige lihtsam, kui anarhismi,“ ütles Sillamäe.
„Miks siis kohe anarhismi?“ küsis Joosua tõsiselt.
„Kuis siis mitte anarhism, kui miljardid ronivad teiste miljardite akendest sisse ja varastavad nende püksid, nii et mõni „Rahva Sõbra“ toimetuseliigegi peab püksata ilmuma toimetusse.“
„Kaks märkust, ainult kaks märkust sulle, armas ametivend,“ vastas Joosua. „Esiteks — esimene miljard on juba ammugi teisel miljardil võtnud mitte ainult püksid ja saapad jalast, vaid ka kuue seljast ja temal on sellepärast mitmed püksid, mitmed saapad, mitu kuube. Teiseks — palun mitte isiklikuks minna, sest mina pole kelleltki ühtegi paari püksa ega ühtegi kuube võtnud.“
„Mina ka mitte,“ vastas Sillamäe, „aga miks sa siis tahad minule oma miljonid kaela saata, keda ma ei saa varguse pärast pulkade taha pista?“
„Ma pole ju tahtnud,“ vaidles Joosua vastu.
„Kuidas pole tahtnud?“ küsis Sillamäe. „Kui sinu kümned ja tuhanded miljonid hakkavad üle võtma, nagu sina ütled, arvad sa, et nad siis jätavad minu või sinu endagi vahele? Usud sina tõesti, et kui tänini ülemine kümme tuhat on ülekohtuselt jaotanud, on võtnud en-
