31.
Puhkaja.
Lõhmuse Taawet, kes niihästi iseenese kui ka äia ja selle saunamehe eest koosolekul oli, sai seal weidi ootamata kombel oma wana sõbra Aadu Wikerpuuriga kokku.
„Näeh, wõi sina koa Kaanani meeste hulgas!“ naeris ta, küiraka rättsepa kätt pigistades. „Mis sinul siis siin wiga elada, et mööda moad-ilma hulkuma tahad minna? Oled jo prii nagu lind õhus ja kerge mamsli-töö peal!“
Aadu pisikesed silmad kiiskasiwad rõemu pärast sõbraga kokkusaamise üle. Ta küinistas enese, kui nad peale nõupidamiste lõppu, minekut tehes, toast õue astusiwad, nagu takjas Lõhmuse käewarde kinni.
„Ega mul enesel suurt hulkumise-himu oleks,“ kostis ta, „seesama igaw torkimise-töö seal, mis siingi. Aga näe, naine ei taha omastest maha jääda.“
„Wõi Elsel wanematest nii kahju?“
„Mitte wanematest — Mihkel ja Liisu wõiksid minna, kuhu tahaksid, — aga õdedest-wendadest on kahju.“
„Ja sina, mees, kohe walmis naise toju täitma… koguni enese tahtmise wastu!“ naljatas Taawet.
„Kuhu sa, hing. ikka peased!“ tuli küiraka mehikese kurgust kuiw kõhin, millel sarnadust oli käo kädistamisega peale Jaani-päewa. „Ja et ma nüid sind, Taawet, koa
