— 570 —
äraminejate mestis näen,“ lisas ta rõemsalt juurde, „siis olen ma naise tojuga üsna rahul. Mis siin ikke peale hakata, kui need koa ära lähwad, kellega wahel mõistliku sõna juttu said puhuda!“
„Aga miks sa mind siis sinna weski poole rebid — minu tee läheb ju siit lepiku äärt mööda alla!“ hüidis Lõhmus, kes, nagu ka teised osawõtjad, jala koosolekule oli ilmunud, mis muidugi selle ettewaatuse pärast sündis, et rohkearwuline kokkutulek wähem tähelepanemist ärataks.
„Sinu tee läheb otse Wikerpuuri mõisa!“ seletas Aadu otsustawal käsutoonil. „Woata mul isandat! Üksainus kord oasta kohta — oli wist kewade — tuleb meelde sõbra uksest nina sisse pista, siisgi weel juhtub, et teist kodugi põle, ja nüid arwab et tema enne kahte-kolme päewa Albu mailt Kugli poole peaseb. Mul pealegi töö waheaeg. Küll ma sulle näitan!“
„No, mul koa naine kodu… ja…“
„Ei su naisel ole kodu wiga kedagi! Külap teised Kugli mehed reagiwad, kuda nõupidamine läks ja mis seal otsuseks tegime… Sa ära mind wastareakimisega ilmaaegu pahandagi, Taawet, ega ma sind lahti ei lase! Just täna ei lase…“
„Mis sul siis täna on?“
„Kurat, mul wärske õlut kodu ja noor siga tapetud!… Wiin põle koa kaugel — saadan poisi kohe järele!“
„Wiinad — õlled — sead! mis pagana maltswet sa sedawiisi oled!“ hakkas Lõhmus naerma.
„Ma olen seda mõistlikku seltsi maltswet,“ wastas Wikerpuur, „kes poastub ja palub, kui tarwis on, ja siis jälle Jumala andeid maitseb, kui poastuda ja paluda enam tarwis ei ole… Ega ometi sina — taewas hoidku! — teist tõugu maltswetiks ole hakand!“
„Mis siis oleks?“
„Kahju oleks, wend, kuradi kahju oleks! Sinuga on nii hea juua! Ühegi inimesega põle nii hea kortlit ja toopi tõsta, kui sinuga! Märjukesel nagu teine maik… Olen
