— 531 —
Mihklikuu esimese nädala lõpul jättis seltskond pealinna, oma hirmsa piinapaiga, Jumalaga ja sõitis Nikolai raudteed mööda Tweri linna. Taheti nimelt Peterburist saadud hea nõu järele teha ja Wolga jõge mööda lõuna poole edasi reisida, mis niihästi sõidukulu kui ta teewaewa — hobuse-küidiga wõrreldes — märksa tõotas wähendada, ehk küll tee pikemaks kaswas. Tweris taheti aurulaewa peale istuda ja kuni Tsaritsõni linnani odawat ja lahedat jõeteed tarwitada.
Hoolimata rusuwast koormast, mis kannatatud kahju pärast kõigi hingede peal lasus, tõusiwad ometi kergendawad ohked põuedest, kui pealinna tume majade-räga silmist suitsu ja udu sisse kadus. Aurutõlla kiire liikumine jagas reisijatele elustawa tundmuse, et nad jälle wabad oliwad, wabad priitahtlikult kaela wõetud wangipõlwest, wäljas räpaste, haisewate woorimajade hädakoobastest, kus nad rohkem kui kaks kuud igasugu hinge- ja ihupiina käes waewelnud. Tundmus, liikwel olla, edasi jõuda, käsa ja koiwasid wabalt wälja sirutada wõida, wähendas usklikkude rindades ka seda rõhuwat arwamist, kui oleks Jumal oma lapsed maha jätnud, arwamist, mis wiimaste sündmuste mõjul wägise paljude põuedesse pugenud. Araks ja kahtlaseks saanud hingedele tuli nüid jälle prohweti sõna meeelde, et tee uude asupaika suurtest hädadest läbi wiia, ja uus usk, uus lootus ja uus julgus woolas neil südametesse.
