— 530 —
Gawril tema nime ja isikut ainult seks, et talupoegade usaldust eneste wastu wõita, kuna kindral kroonu abiraha asjus ekslisel arwamisel oli, mida mõlemad kelmid kuidagi teadsiwad. Teada saiwad wäljarändajad aga, et see tore mundrimees, kes „ministri adjutandina“ tõllaga nende korteri ees käinud, keegi muu ei olnud kui kindral Librandi poeg, alati rahahädas olew priiskaja ohwitser. Seda silmas pidades, wõis arwamisele maad anda, et isa Librandi pettusele ennem ligemal kui kaugemal seisis. Et Gawril Iwanowitsch — oli ta nüid kindrali sekretär wõi mitte — oma terwe asjatoimetamise sisemiste asjade ministeriumis talupoegadele ainult silmakirjaks ette wigurdas, oli ilma seletuseta selge. Ülijulgesti ja labase jämedusega oliwad nad oma tüki wälja mänginud, talupojalist ligemise-usaldust ja teadmatust õieti hinnates ja tulusalt tarwitades. —
Oma ahastuses tegiwad petetud abiraha-ootajad niisama meeleheitlise, kui asjata katse, oma kahju ometi weel kroonu rahaga kinni katta. Nad saatsiwad kindralkubernerile Odessasse, Gustaw Malts’i paberite peale toetades, telegrammi, misläbi nad, kui Krimmi poole teel olewad asujad, kelle saadik hiljuti seal käis ettewalmistawaid sammusid tegemas, ülemuselt teekonna lõpetamiseks rahalist abi palusiwad. Aga Odessast tuli wastus: Kui Krimmi tulete ja asumaa wälja wõtate, siis saate kõigile sisserändajatele määratud abiraha ja leiwa — enne ei anta midagi…
Seega seisiwad waesekesed küsimuse ees: kas selle wähese rahalise jõuga, mis weel järele jäänud ja mis teekonna ärakäimiseks wast hädawaewalt ulatas, edasi minna, wõi aga kodu poole tagasi pöörata? Igaüks luges oma rublad-kopikad weel kord hoolega üle, siis tehti pikema arupidamise järele otsus, ometi edasi rännata, saagu, mis saab, ja tulgu mis tuleb! Mõte, kodumaale hirwitawate sakste ikkesse tagasi minna, oli kõigi meelest palju kohutawam, kui mõte, pika wintsutawa teekonna järgi ilma kopikata Krimmi jõuda ja seal ainult kroonu toetusel wiletsat wiisi elama hakata.
