28.
„Samoleti“ laewaseltsi kontoris, Tweris, algas elaw kauplemine sõidu-hinna pärast. Lepiti kokku, et iga inimese pealt 17 rubla 10 kop. sõiduraha on maksta, kraami eest, mida perekondadel kaunis rohkesti kaasas oli, weel peale seda. Sõidu- ja weohind Wenemaa wetel oli tol ajal weel kibe-kallis, sest et iga wõistlus raudteedega puudus ning wõistlus laewa-ühisuste wahel wähene oli.
Wäljarändajate paberiraha oli Peteburis nii otsakorrale kahanenud — osalt kalli toidu eest wälja läinud, osalt kelmide lõõga langenud — et suurem osa sõidu- ja kraamiweohinnast peene rahaga ära pidi maksetama, mis taskutest ja nartsude seest wärisewate näppudega kokku otsiti ja mille lugemine hulga aega wõttis. Päratu lasu hõbedat, 1400 rbl. ümber, kogus wäljarändajate käest kontorilaua peale, paberiraha kõrwale, mida ka mõni hea sada oli.
Rahamaksmisel selgus, et nii mõnigi perekond kui ka üksik isik seltskonnast ligemise laenu-abi tarwitses, kui ta edasi tahtis saada, paraku pidiwad paar perekonda Läänemaalt, kelle kopikad teekonnaks mitte ei jätkunud ja kes kaaslastelt laenu-teel tarwilist lisa ei saanud, Tweri linna wesiste silmadega maha jääma, trööstita saatusele wastu waadates. Nad waesed oliwad seltskonna suurele enamusele, kui kaugemalt inimesed ja mitte-maltswetlased, wõerad, seisiwad siis kaugemal reisiseltsiliste inimlisele kaas- ja usulisele ühistundele; aga üleüldine rahapuudus oli ka tõesti
