— 515 —
riigipaigast teise rändawatele ümberasujatele, kui nad tühja kroonu maad omandawad, tõesti teeraha ja muud tarwilist abi; tema teada olewat see maksew seaduslik määrus.
Nooh, mis seal siis weel kahelda — mõtlesiwad mehed —, kui kõrgeauline suur kindrali herra, keda suguwend Jegor Keisri herral sagedasti wõerusel ütles käiwat ja nagu sõber sõbraga ladusat juttu westwat, seda ise meile oma suuga tõendab! Oleks ju otse ülekohus ja patt, nüid weel kaksipidi-mõtetele kuidagi maad anda!
Ja meeste meeled head! Paluwad armulikku kindrali herrad ainult weel, nende asjale ülemal pool pisukese soowitawa sõnaga tagatõukajaks olla, mida aga kõrge herra wajagi ei arwa olewat, sest et abiandmine ju kindla seaduse järele muidugi korraldatud olla; kuid tarwilisel puhul, kui just mingit takistust peaks olema, wõiwat ta ju ka meeste palwet täita.
Kuid nii lihtlabane ei olnud asi targemate arwamise järele ka mitte, et mine aga riigipanka, renteisse, kroonumaade-walitsusesse wõi kuhugile kroonu ametikohta ja lase aga küidi- ja teeraha iga passi pealt wälja maksta! Kroonu asjad käiwad kirjalikult. Ainult kirjutatud sõna maksab. Räägitud sõna wõid saapa-säärde pista! Pika poogna peale puhtas Wene keeles selgesti, suuresti, asjalikult ja alandlikult kirjutatud palwesõna — waat’, seda oli sekretäri herra Gawril Iwanowitschi, kui ka Eesti wenna Jegor Antonowitschi asjatundlise ja mõeduandlise arwamise järele tarwis, et eesmärgile jõuda, ning esimene oma wäleda ja osawa sekretäri-käega oli kohe walmis, talumeestele säherdust palwekirja sisemiste asjade ministri herrale äraandmiseks walmistama.
Järgnes wäljarändajate seas arupidamine, mis imelikul wiisil pikemaks waidluseks laienes. Leidus nimelt mehi, kes palwekirja pikaldase käigu wastu õudu tundsiwad. Heade abimeeste poolt tõendati küll, et asi juba mõne päewaga pidi walmima, aga see arwamine leidis teiselt poolt pearaputamist. Suurem hulk näis paraja ootamisega nõus olewat.
