— 514 —
„Aga miks seda siis teada pole antud? Kubernerid, kindral-kubernerid, kroonumaade-walitsus Krimmis — üksgi ei lausunud meie maakuulajatele maksuta küidist sõnagi.“
Jegor Antonowitsch ja Gawril Iwanowitsch naeratasiwad peenelt talupojalise mõttekitsuse üle.
„Mispärast teada ei anta? Miks sõnagi ei lausuta?… Tule Jumal appi — kui seda awalikult wälja helistataks, igaühele nina peale seotaks, siis — nõnda kardetakse wähemast ülemal pool — poleks wäljarändamisel warsti enam aru ega otsa, igaüks tahaks kroonu kulul ja kroonu taskurahaga wälja rännata, ka need, kellel omal raha küllalt, rikkad inimesed… Waatke, sellepärast peetakse abiandmist enam nagu salajas, ja abi saawad üksnes need, kes seda paluwad, mõjuwalt ja targu paluwad“…
Peaga nokutades, tõendas kutsar Jegor Antonowitsch sekretäri herra sõnu taga, ja et iga kahtlus ja umbusk, mis nii suur õnn kehwade taluinimeste südames esimese hooga soetas, häwineks, kutsus Gawril Iwanowitsch lõpeks mehi jalamaid kindrali herra Librandi juurde kaasa, kelle suust nad siis nõu, mis kõrgel herral neile anda on, kohe isiklikult wõiksiwad kuulda saada.
Mingil põhjusel arwati paremaks, seda käiku teisel päewal ette wõtta, mis ka suguwenna Jegori juhatusel, kes meestele woorimajasse sõbralikult järgi tuli, toime saadeti.
Kindral Librandi elas kuskil kaugemas uulitsas, suure neljakordse maja ülemisel korral. Kohe wõttis ta wõerad talupojad jutule. Mehed nägiwad umbes seitsmekümne-aastast hallpead laua taga istuwat, kes tulejad lahkesti wastu wõttis ja nende soowi järele küsis. Sekretär Gawril Iwanowitsch ja kutsar Jegor Antonowitsch, kindrali herra teenistuses olewad isikud, kes meestele eestkostjateks heitnud, seletasiwad kindrali herrale seepeale põhjalikult ära, mis palwe- ja nõuküsimisega Tallinnamaa talupojad tema ette ilmunud.
Kindrali herra, raugakene, mõistis kohe ja andis meestele seletuse, mis Jegor Antonowitschi ja Gawril Iwanowitschi tõendusi aina kinnitas. Kroonu andwat ühest
