— 513 —
ei mõistnud, aga et wäljarändajate seas mitmed oliwad, kes Wene keelt oskasiwad, nagu wäljateeninud soldat Mart Tomasson Tallinnast oma kahekümne-aastase linnas koolitatud pojaga jne., siis pani kindrali kirjatoimetaja oma pillitoru Wene keeli hüidma, ja selle meeldiwad helid jäiwad seltskonna oma meeste läbi mitte-mõistjatele ära seletada.
Sekretäri herra, kellel hästi kulunud kalewised erariided seljas oliwad ja kelle walge riidega ületõmmatud ametnikumüts puhtuse poolest paljugi soowida jättis, oli nobe jutumees, nagu Jegor Antonowitschgi. Kähisewa healega kõneledes, nagu inimene, kes tuttawa kõrwetawa weekesega kurku harjunud loputama, ja oma hallisid, rahutult pilgutawaid silmi teraselt üle nägude lennata lastes, pidas ta külameestele, wildakult, kössis nende ees seistes, pika padisewa kõne sisemiste asjade ministeriumist, selle küidi- ja abiraha-määrustest ja oma kindrali herrast, kelle mõju ministritest üle kuni Keisrini ja selle terwe suguwõsani ulatada. Gawril Iwanowitschi seletuse järele pidi kindel olema, et sisemiste asjade ministerium asujatele mitte ainult prii küidi polnud määranud, waid ka rohke teeraha, muud kui waja ainult see hea anne õigel wiisil wälja paluda.
Igale kahtlewale wahelt-tähendusele meeste poolt oskas Gawril Iwanowitsch osawasti wastu astuda.
„Aga sisemiste asjade ministri herra laskis ju alles hiljuti Samarasse rändajatele teada anda, et kroonu mingit teekulu oma kanda ei wõta,“ ütlesiwad wäljarändajate Wene keele mehed.
„Ja, see käis Samarasse rändajate, mitte Krimmi rändajate kohta,“ wastas küirakas herra, oma walkjaid wurrusid kikki tõstes. „Samara on ligemal kui Krimm, sinna kogub sisserändajaid naabri-kubermangudest isegi küllalt — mistarwis sinna-minejatele siis küiti ja abiraha anda! Aga Krimm, waatke, — Krimm on kaugel riigi wiimases tipus, sinna peasemine on waewalisem, naabrusest pole sisserändajaid palju oodata, kuna rahwast tühja maa peale hädasti tarwis on. Waatke, sellepärast on Krimmi asujatele kroonu poolt tarwilikud teekulud määratud.“
