— 302 —
Wast pool tundi on mööda läinud.
Äkitselt tuksatab magaja keha kokku, kaks segast, kohkunud silma lööwad lahti ja suust puhkeb karjatus. Keegi tõmmab oma käe neiu pahema rinna küllest tagasi.
Elts wahib wõerasse mehe-näosse. Sellest näost kiirgawad kaks himu pärast põlewat silma, punawad tärkawate wurru-uitude alt kaks ahnet huult, ning silmadest suu-äärteni ulatab kramplik, õhetaw kiimaluse-naeratus, mis terwele näole peaaegu werehimulise kiskja-wälimuse annab.
Kiisa neid kähwab istukile. Wõeras mees kükitab teise põlwe peal tema ees.
Wiimane kannab rohekat-halli jahikuube, rohelist, pika sulega ehitud kitsast kübarat, lakk-säärtega läikiwaid saapaid ja jahitaskut külje peal, mille wõrgust lindude mustad ja hallid suled läbi paistawad. Püssi on ta tamme najale seisma toetanud.
Nad wahiwad teineteisele natuke aega silma. Tüdruku meelest on, kui oleks ta seda noort, peent poisinägu juba enne näinud — mitte just seda, aga umbes niisugust. Ta unine aju peab wälgukiirusel aru, kus ja millal. Enne, kui ta selgusele jõuab, nihkub noormees temale weel lähemale, hakkab tema walgest, lihawast lõuast paitawalt kinni ja naerab naeru, mille sisse wärisewat ärewust püitakse peita:
„No, kas oli hea uni ka?… Ma waatan, waatan — ilus tüdruk magab puu all — mis muud kui katsuma!… Mis su nimi on?“
Ta rääkis wenitatud, hooletult moka otsalt pillatud keelt saksiku rõhu ja sõnade pitsitamisega. Pahema käe oli ta puusa toetanud ja kübara kuklasse lükanud; nähtawalt püidis ta seega külmawerelist rahu wälja paista lasta.
Elts jättis küsimise esiotsa wastamata. Ta wõitles weel kohkunud kohmetusega. Siis tikkus tal weri korraga põske, kirju segadus pani ta pilgu wirwendama, ta tahtis püsti hüpata. Aga wõeras surus ta puusa-pidi maha tagasi.
„Ära karda — ega ma sind hammusta!“ naeris ta liialdatud lõbuga. „Ma ei tee sulle mitte midagi paha… Ütle ometi, mis su nimi on?“
