— 303 —
„Elts.“
„Kust wallast?“
„Siitsamast.“
„Mis? Minu omast wallast! Ja ma ei teagi, et minu wallas nii ilus tüdruk on?“ Ning nooremehe lõuaotsast silma-nurkadeni ronis magus, raswane juga, mis ta näole liha nägewa näljase inimese himu-paiste andis. „Kust perest?“ lisas ta kaswawa põnewusega juurde.
„Kiisalt.“
„Kiisalt? Kas peretütar wõi tüdruk?“
„Peretütar.“
„Wõi Kiisalt!… Seal elada ju maltswetid. Kas sina ka maltswet oled?“
Elts raputas pead. Ta põsed õõgusiwad. Nooremehe nägu paistis talle nagu läbi punase warju silma. Ja korraga tundis ta seda nägu, tundis seda pead. Ta oli teda ainult teiste katete all näinud, kõige wiimaks wäikese rohelise mütsi all. Ja nüid tuli talle meelde, et nende mõisa noorherra, keda ta mitmel ajal, nooremalt ja wanemalt, juhtunud nägema, praegu „tudent“ oli.
„Wõi mitte? Aga kust see siis tuleb? Wanemad maltswetid, Kiisa Mihkel koguni suur palwetegija, ja tütar mitte maltswet?“
„Ma — ma ei taha…“
„No, see on ka õige… Sihuke ilus ja paks ja tüma tüdruk ei wõi nii rumal olla… Need ju päris hullud… Teewad tükka, et naera lõhki… Aga miks sa siis hallis riides oled? Mitte punast pärgagi peas. Mult rätik, must põll… Kas leinad, wõi — wõi oled ometi maltswet?“
Elts lastis silmad oma kurwa wälimuse üle käia, mis suwise wärwisäraga tema ümber ja ta enese õitsewa nooruse ja iluga nii suures wastolus seisis, ja nähwas häbi ja mõrudusega:
„See on isa-ema käsk. Muid riideid mul ei ole.“
„Oh sa waene! Ja tahaksid heameelega ilusti riides käia?“
Tüdruk pitsitas huuled kokku.
