— 301 —
Suur must mõtus istub männa otsas nagu kirikupapp kantslis. Ta tõstab wahel tiibu nagu kirikupapp käsa, ei tõuse aga lendu, kui tüdruk eemalt mööda läheb.
Mesilased, erilased, kärbsed, parmud sihwiwad üksteisest läbi, nii et nende teedest kihaw wõrk õhku jääb.
Kägu kukub, teine wastab. Oma laulule saadawad nad wallatuma kätsitamise järgi, mis nagu kuiwanud raagude murdmine kajab.
Parw tedresid tõuseb põrinal põesast ja kaob nagu hall rahepilweke lähemasse tihnikusse.
Suur must ronk ujub peaaegu liikumata tiiwul üle latwade; ta lühike, kuiw kraaksumine kõlab nagu roostetanud laewa-ahela ragin.
Kõigest sellest ei kuule ega näe Kiisa neid midagi. Ta jalutab edasi, pea mõtteid täis ja siisgi ilma mingi kujuka mõtteta, süda tundmusi täis ja siisgi ilma selge tundmuseta.
Korraga jääb mets seisatama, ta teeb oma süles wäikesele ümargusele aasa-lagendikule ruumi, mille keskelt hallikas wälja keeb ja kitsa, nirisewa oja kaudu oma märjukest eemale hoowab. Sügaw-roheline, rammus rohi katab lätekaldaid, lilledega nagu igakarwa sädemetega üle külwatud.
Metsa serwal seisab wana, jäme tamm nagu tulba otsa tehtud luhakuhi. Ta heidab laia ja tihedat warju. Puu-alune on halja muru ja pehme, kollaka samblaga kaetud, millest tamme jämedad juured nagu wägewad woolmed igasse külge laiali jooksewad.
Paik meeldib Kiisa neiule, ja ta on nii wäsinud. Lõdwalt laseb ta oma suured, tugewad, terwisest paisuwad liikmed maha, toetab pärjata pea puu jämedama juure peale ja pigistab silmad naeratawa haigutamisega kinni. Paar minutit liigutab ta weel suud, käsi ajab mõnda kärbest põse pealt ära, puus otsib paremat paika — siis puhkab ta liigutamata, kõrge rind hakkab korrapäraliselt tõusma ja poolawatud suust puhub magaja hingeõhk nohinal wälja.
