— 300 —
niisama wähe suutis warjata kui tulist werelainet, mis tal südamest palge uhas…
Ja mets waritses naeratades, täis kiimalust, ja wahtis põnewusega, täis õnnelikku uudishimu. Õhk oli raske, halwaw, ja uimastaw nagu oopiumi-joowastus, ja midagi laiska, wedelewat, hooletut roomas inimeste soontest läbi, magus ja lõbus nagu kangesti keelatud patt…
Kuid korraga põrkas neid tagasi. Metsast kostis püssi-pauk, ja Eltse silm oli Aadu küiru puutunud…
Elts raputas ennast, sirutas oma surnuid liikmeid ja nühkis käega otsaesist… Tema liigutused puhusiwad mehe peale wilu õhku, nende wahele sigines nägemata, aga selgesti tuntaw wari…
Metsast kostis teine pauk. Elts hüppas püsti.
„Ma pean minema,“ kangutas ta sõnad nagu wajutise alt wälja ja naeratas. „Ma pean nüid minema…“
Ja kui seepeale kolmas pauk käis, kadus ta, weel kord naeratades, lähemasse tihnikusse nagu wiirastus, nagu unenägu ärkaja peast. Ja ainult tema naeratus, see äraandlik, armuheitmata naeratus jäi waese wigase mehikese põse peale nagu külm tuulelehk tantsima…
Kui ta märkab, et temale järele ei tulda, ei rutta neid enam rahutult, waid pöörab padrikust wälja ja jalutab aeglaselt, luusiwate sammudega, läbi metsa — ta sihikord sinna, kord tänna käänates, kus tee wabam ja waade kaugem.
Wiimase paugu kaja wäriseb weel nagu surew ohkamine läbi laane.
Üks lind karjatab kaugel eemal paar korda ja waikib.
Kuusest kuuske lendab punase sabaga oraw pika, ujuwa hüppega ja naerab kurgu põhjast pitsitatud salalise kudrutamisega.
Hall jänes lippab, suuri ringisid tehes, läbi põesastiku kuulmata, nagu maha puutumata sammul, ja kaob korraga nagu maa põhja.
Sarapikus lööb ööpikk luksuma, jätab aga wiisi äkitselt katki, nagu oleks noot eest ära wõetud.
