— 293 —
Wanne neile timukatele, kellel aru peas ega armu südames ei olnud waese lapse wastu, keda elu emaliku rinna asemel täis joowastawat piima tühja nisa sunniti imema!
Nurmel tantsis õhk ja õhus tantsisiwad tiiwustatud elukad pulmatantsi. Ja ristikheinast, tatrapõllult, hernest ja aasalt täis lille-elu imbis uimastaw nõidus üles. Ja siis tuli mets oma tiirase, kaisutawa haudumisega, oma ahwatlewa, wõrgutawa waikusega. Elts jõi seda waigu-, sambla- ja puu-lõhnaga tiinestatud waikust isukalt, aga peatama ei püsinud ta jääda, teda wedas midagi edasi, nagu janunewat hirwe hallika aimdus. Ja kuuskede all, mille oksad täis halla habemeid rippusiwad, laotasiwad end samblawaibad wälja, wärsked, läikiw-rohelised, et kahju nende peal istumata mööda minna.
Kuid Elts tõttas edasi.
Sinna poole, kus mets tihedamaks läheb, kus tee nagu looklew kangi-alune rohelise wõlwi alt läbi läheb. Kuhu jalg teda wiis — ta ei teadnud seda. Ainult edasi! Tuksuwal südamel, pakitsewal hingel teadmatuse poole edasi! Peatada, puhata, liikumata olla — juba mõte sellepeale kiirendas ta põgenewat sammu.
Wahel peatas ta siisgi, et ringi waadata, kuulatada, nagu otsiks ta kedagi. Ta kuulatas hinge kinni pidades ja piilus läbi puude jahimehe luurawa pilguga. Tema weripunased huuled, eluhimulised nagu ta suured ahned silmad, näisiwad iga kümne sammu pealt küsiwat: Kas siis weel ikka kedagi ei tule? Kas siis weel ikka midagi ei juhtu?
Kas siis tema weel ei tule?
Kes?
Tema!
Missugune tema?
Seepeale poleks ta wastust teadnud anda.
Ja ta rühkis piiludes ja kuulatades edasi, kõrge rind lõhkemiseni pingul, wägew tuksumine oimudes ja põues, ja kui ikka weel kedagi ei tulnud, hakkas ta teda hüidma…
