— 294 —
See oli hõbedane heal täis puhast, pehmet metalli-kõla, mis armastuse-unes waikiwast metsast läbi lõikas ja kaugelt eemalt kahandatud jõul tagasi heljus. See oli heal tungil-kutsuwast hingest täis magusat õrnust, heal kutsuwast ja ühtlasi pakkuwast hingest.
„Tule, — tule ruttu!“
Aga keegi ei tulnud.
Mets itsitas omale halli habemesse ja waikis.
Kiisa neid aga tõttas edasi.
Kuusikusse segas end haljaid kaskesi, tüwid walged nagu lubjatud sambad, lehed läikiwad nagu õliga wõitud. Ja roheline kalew nende jalgel ülekülwatud punaste, siniste ja walgete õilmetega.
Aga Eltseke ei nopi neid, ei punu neid pärjaks, et seega oma peakest ehtida. Ta tõttab neist üle, tallab neid maha, sest tal on rutt. Ta et tarwitsegi oma peakest ehtida, on see ju ehitud muidugi, ehitud kulla-pasimusega, juukstega, mille ilu peale mõni würstlik piiga uhke oleks.
„Tule, — tule ruttu!“
Aga ta ei tule.
Ja edasi läheb kiire teekond läbi rohelise templi, mööda haljaid wõlwi-aluseid, üle pehmete sameti-waipade.
Kuid pea!
Hüidjale tuleb wastus.
Kutsele tuleb täide.
Elts wõtab pihupesad kõrwadele abiks, seisatab ja kuulatab. Metsast aga kostab pikaks lõngaks wenitatud helil:
„Uhuuu — ma tulen!… Metsapiiga — uhuuu — ma tulen!“
Metsapiiga ei mõista, kas hüie ligidalt wõi kaugelt tuleb. Ta näib ligidalt ja ühtlasi kaugelt tulewat.
Metsapiiga waatab ringi — kedagi pole näha. Mets haudub ja armatseb. Hallid habemed ripuwad liikumata, waik särab tardunud õnnepisaratena, lehed naeratawad neitsilisel lusti-läikel, alt rohelisest sängist pilwneb sigiduse elulõhn ülesse, suruwad ja sumisewad parwed kõiksugu tiiw-elukaid peawad kiirte-kullas rahwapidu. Ainult töölistel pole pidutse-
