— 292 —
Jumalik-magus õnnepõlw!
Uppumine ja eneseunustamine õndsas kaelustamises, rind rinna wastu, süda südame sisse sulanud!
Ja Kiisa neid nii üksina.
Ta waatab ringi, ja ärarääkimata igatsus täidab ta põue. Ta aimab seda õnnepõlwe oma ümber tuksuwa südamega, ta aimab seda nii selgesti ja wägewasti, et ta seda endale oma himuka luulewõimuga piltides täis wärwiõõgumist ja eluwerd ette wõib kujutada — et ta seda ise kaasa arwab elawat.
Aga ta kannatab puudust. Luule ei toida nälgijat, nii suurt nälgijat nagu tema. Seks on ta liig terwe, seks woolab ta soontes liig palju wärsket, elupurtsawat werd.
Mis aitab raudus wangile, et ta omale wabadust luule-unenäos kõige meelitawamate, luhtawamate wärwidega kuni tõe selguseni ette kujutab! Häda, kui ta unenäost ärkab! Sajakordse raskusega langeb tõe-teadwus ta õnnetuma hinge peale, tuhatkordne nälg ja janu tikuwad talle purewate kiskjatena kallale.
Kiisa neid ärkas ja karjatas nälja-walu pärast. Kiisa neid ärkas ja karjatas wabaduse puuduse pärast. Ta hammustas hambaid kiristades meeletumas wihas oma ahelatesse, ta lõi küined sügawasti oma nälgiwa südame sisse. Ja siis himustas, ihaldas, igatses ta oma õõguwate meeltega edasi ja wajus uuesti unenägude sisse täis petlikku sära.
Lõhnawa laane poole, hauduwa metsa poole!
Küla oli tal ammugi selja taga, see inetu küla täis haisewat wiletsust, rumalust, hullust, kurjust. Seal ta mustas lepiku serwal oma madalate, tahmaste onnidega nagu needmise-märk paradiisliku walguse sees. Kuis wihkas ta kõiki neid, kes selles põrgu-aherwarres elasiwad ja teda wangistasiwad, näljutasiwad, januneda lasksiwad! Kuis wihkas ta praegusel silmapilgul oma isa, ema ja õde ning kõiki neid, kes nende ajudega mõtlesiwad, nende silmadega waatasiwad, nende jalgadega teda tallasiwad!
Wanne neile!
