— 199 —
nähtawas tegewuses, tegelises ülesnäitamises kõiksugu tseremoniate näol — wälispideses kultuses. Usku ilma kultuseta enesele ette kujutada oli tal niisama wõimata, nagu kombelist elu ilma usuta. Ta ei mõistnud oma wastast mitte, nagu see teda ei mõistnud. Siin seisiwad kaks wõerast hinge ja iseloomu wastastikku, kellel kumbagil isesugused aimed, tunded, ihad ja wõimed. Need ei lähene kunagi üksteisele, kas sulatatagu neid tule peal ühises wormis.
Kui nad seda oleksiwad teadnud, siis poleks nad edasi waielnud. Aga et nad ei teadnud, sellepärast ei jäänud suur patune suurele wagale wastust wõlgu. Taawet Lõhmus ütles, kui ta juba küllalt waikinud:
„Külamees, ma tahan sulle nüid kõik ära öelda, mis mul südame peal on, ja kui mõni sõna sinule kandu käib, siis ää mine peruks, nagu mina tagant üles ei löönd, kui sa mind oma sõnadega togisid… Maltsweti papa, eks ole lugu nõnna: Sina, ja see siin, ja need seal, ja wahel koa see seal“ — ta tähendas järgimööda oma naise ning Kiisa ja Tõnu-Peetri talude poole — „teie kõik tahate mulle oma usku nagu rangisi kaela ajada, selle järele küsimata, kas rangid mulle koa kaela lähewad. Ja mina tahan teile awalikult ütelda, et nad mulle kaela ei lähe. Nad on mulle liig kitsad. Nad pigistaksid mu hinge kinni. Teie rangid wõiwad teile endile head olla, mulle nad ei kõlba…“
„Kentsakas, et nõnda ikke need mõtlewad, kes lihahimusi orjawad ja neist ei raatsi lahti lüia,“ tähendas Juhan Leinberg naeratamisega, mis sõnade terawust pidi pehmendama.
„See põle õige, püha mees,“ wastas Lõhmus. „Sest siis peaksid kõik need sinu karja talled olema, kes mitte lihahimusi ei orja, kes ei joo, abielu ei riku, wargil ei käi, piipu ei tõmma, ja muud weel. Wõi nad peaksid wähemast palwe-inimesed olema, suured kirikus- ja palwemajas-käijad. Sa tead aga isegi, kui pisike sinu kogudus on ja kui palju neid on, kes ilma sinu usuta, ja ilma alati kiriku- ja palwemaja-teed tallamata, lihahimusi ei orja, waid justament nõnna elawad, nagu sina ja papid nõuawad… Näe, üks niisuke astub praegu uksest sisse…“
