— 198 —
Ja kui kangekaelne patune kohe ei kostnud, waid isewärki halemeelse naeratamisega oma jalge wahele maha waatas, hakkas prohwet talle oma suurest jumalasõna-ladust piibli-salmisid ette laduma, mis pidiwad näitama, kuda inimene ilma põlewa usuta ja ilma ususeaduste walju täitmiseta kõige oma maapealse eluga raisku läheb, teiste elu enda kõrwal ära hukkab ja armuta sinna sattub, kus on hulumine ja hammaste kiristamine. Ja et seda igawesti kestwat koledat otsa patusele kui ka usklikkudele wõimalikult kujukalt waimusilma ette maalida, wõttis waga hingeärataja kõik oma luulewõimu ja kõneosawuse pühakirja-sõnadele appi ning andis wiimsest päewast, põrgu oludest, äraneetud hingede piinast ja kuradite ärarääkimata toorest talitusest nende kallal kirjelduse, mis mitte ainult Ellule ja Jaagule kananahka ihu peale ei ajanud, waid ka Tiiule ja Antsule, perenaisest hoopis rääkimata. Seejuures laskis prohwet läbi paista, et wiimne kohtupäew enam sugugi kaugel ei olewat; seda tunnistada mitmesugused märgid, mida pühad ettenägijad, nende seas Johannes oma ilmutamise-raamatus, kirja pannud.
Seda harutas ta enam üleüldises mõttes, ilma peremehe isikut otsekohe puutumata, käänas aga siis, kui Lõhmus ikka weel waikides pealt kuulas, õiget teed eesmärgi poole, kui ka walitud sõnadega, ja heitis talle ta pattusid kainuse, karskuse ja wõera wara puutumatuse wastu ette, wäga piltlikult näidates, missugused kurwad tagajärjed niisugustel tegudel juba ilmalikus elus tegija enese kui ka ta omakste kohta olewat, hoopis rääkimata kohutawast saatusest, mis hinge ootab. Waimulikkude meeste wiisil tuli ta, ilma loogikast ja mõtete järjekindlusest hoolimata, ikka jälle asjade juurde tagasi, mida wastane oma usulisest seisupaigast ja pühakirja enese sõnade põhjal juba ümber lükanud; wahe oli ainult selles, et ta ringi kord ühtepidi ja siis teistpidi ära jooksis. Nõnda jättis ta muu seas tähele panemata, et wastane wähese palwetamisega ja kasina jumala-teenimisega piibli-õpetuse põhjal niisama hästi arwas läbi saawat, kui teised liialise usuorjuse ja kõiksugu wäliste kombete täitmisega. Usumehe wiisil nägi ta usu alust ja tuuma ainult
