— 200 —
Hiline külaline, kes pea usuwaieluse läbi weel palawamaks läinud tuppa pistis, oli Seenepalu Andres, kohalik talitaja, Lõhmuse peremehe üleaedne ja sõber.
„Otsi omale iste, Andres, ja hoia oma jutt pärastiseks, meil on siin külamehega tähtsad asjad õiendada,“ ütles Taawet, naabri teretust wastamata jättes ja piibuwarrega järi poole tähendades, mille Ellu nurgast wälja tõi. Ja kui Seenepalu peremees maha istunud — pärast seda kui ta Juhan Leinbergile, keda ta näo ja paari jutluse järgi tundis, kätt andnud — pööras Lõhmus jutuga jälle usumehe poole.
„Siin istub nüid mees, kes lihahimusi ei orja, kes põle piibu, ega wiina, ega wõera naise sõber, kelle peale keegi näpuga ei wõi näidata, et ta misgi seaduse wasta oleks eksind, wõi ligemisele ülekohut teind. Ja see mees ei ole mitte sinu usku, ta põle ka mitte palwerahwa usku, ta käib kirikusse aina hea ilmaga, ja hommiku- ja õhtu- ja sööma-palwet ta ei loe. Ütle mulle nüid, kust see mees oma head eluwiisid on soand? Mis asi hoiab teda lihahimude eest ja kurja tegemast?“
„See on Jumal, kes teda hoiab ja juhib.“
„Ja mind ei hoia ega juhi Jumal mitte?“
„Sul pole usku.“
„Mul on niisama palju usku, kui sel mehel, ja temal niisama wähe, kui minul. Meie oleme täiesti üheusulised. Meie mõtted lähewad igas asjas, ka usu-asjas, wäga kokku. Sellepärast olemegi sõbrad. Küsi ta enese käest, kas ma waletan.“
„Ja tema käsi käib hästi?“ küsis Maltswet.
„Paremini kui Kiisa Mihklil ja Tõnu-Peetri Madisel. Ta on kõige jõukam peremees wallas.“
„Siis on Jumalal temaga misgi nõu.“
„Misuke nõu?“
„Seda ei wõi lihalik inimene teada.“
„Aga ehk on Jumalal minuga koa misgi nõu?“
„Wõib olla.“
