— 197 —
koguni radadel kõnnib, kus hukkaläinud inimesed kõnniwad, need, keda maapealnegi seadus nuhtleb!“
Ka seegi tähendus ei rikkunud suure patuse jumalakartmata rahu.
„Siis pean mina, waene kurjategija, Jumalat paremaks, kui teie, wagad palujad,“ pajatas ta piipu popsides. „Ma arwan, et Jumal, kui ta meiesuguste asjadega ülepea tegemist teeb, teiste palweid sellepärast kuulmata ei jäta, et nende seas üks on, kes mitte ei palu. Jumal jo ülekohut ei salli, ja see oleks lausa ülekohus, mis ta ise teeks.“
„Aga õnnistusest, mis Jumal majasse soadaks, soaksid sina koa osa, ja seda Issand ei taha,“ ütles Anu.
„Soo,“ naeris Taawet, „ja sellepärast laseb ta hea mees teid kõiki puudust kannatada! Nagu Jumalal wõimalik põleks, mind wiletsakest iga wiisi nuhelda — kas wõi aiateiba sisse torgata, wõi kerise kiwide peal küpsetada! Küll see teie Jumal aga on wäeti ja nõuta elukas! Ei suuda Lõhmuse Taawetikestgi korrapärast karistada.“
„Jumala teed ei ole mitte meie teed, ja Jumala mõtted ei ole mitte meie mõtted — pea seda meeles, sa uhke mees oma ilmalikus tarkuses!“ Maltsweti toon wõttis juba tõsisema, sügawama, pühaduse peale upitatud kõla. „Kust wõid sina teada, et Issand sulle just sellega ei püia südameukse pihta koputada, et ta sinu armast naist ja sinn waest wigast last, kui ka sinu ustawaid ümardajaid sinu nähes laseb puudust kannatada? Sinu silm näeb neid nende hädas ja sinu süda tunneb kurbtust selle üle, ja see on sulle karistawaks manitsuseks, et sa oma hinge pööramise peale hakkaksid mõtlema. Oh, tee siis seda kord, kui sa kaastundlik inimene oled, kelle süda weel pehmeks suudab minna! Heida armu oma õnnetuma naise peale, kes mitte ainult leiwapuudust ei kannata, waid ka seda palju suuremat walu, et tema mees Õnnistegijast eemal seisab, Issanda püha sõna tühiseks peab ja oma lihalikku tarkust, mis Kõigewägewama silmas rumalus on, enamaks peab kui Jehowa elusõna. Wend, hakka mõtlema, — tee aru oma majapidamisest, — pööra ümber, kui weel aeg on!“
