– 126 –
wiskamist ära ei jõudnud kanda, sest neid oli linnas wäga palju, ja kui nemad neid riistu nägiwad, mis weel ehitati, kellega kerge oli linna ära wõtta, siis tuli kartus Jumalast nende pääle ja nemad palusiwad rahu. Et nemad wahest ka hirmu täis oliwad nende pärast, kes Muhu linnas surma oliwad saanud, siis alandasiwad nemad oma meelt, pajatasiwad rahu sõnu ja palusiwad, et neile ristimise sakramenti saaks antud. See oli ristiinimestele suur rõõm. Issandale lauldi kiituse laulu ja rahwale anti rahu. Kõige ausamate Saarlaste pojad nõueti käemehiks, Saarlased, kes enne kõrkuse lapsed oliwad olnud, saiwad nüüd sõnakuulmise lapsiks. Kes enne kiskuja hunt oli olnud, sai nüüd wagaks talleks, kes ristiinimeste tagakiusaja oli olnud, sai nüüd kaaswennaks Kristuses, temale anti rahu, ta ei pannud wasta ja ta andis käemehi, palus usklikult ristimist ja ei kartnud alalist maksu enese pääle wõtmast. Nemad andsiwad kõige ausamate wanemate lapsed käemehiks. Kõige esimest nende hulgast õpetas auwäärt Riia piiskop rõõmuga ja suure hoolega ja ristis teda püha ristimisega. Preestrid ristisiwad tõisi. Rõõmuga saiwad nemad linna wiidud ja Taarapita, kes Saarlaste Jumal oli, wisati linnast wälja. Ja linna keskes pühitsesiwad preestrid ühe hallika, täitsiwad ühe tõrre wet täis, õpetasiwad esiti Eestlaste wanemaid ja ausamaid mehi, siis ristisiwad nemad muid mehi ja naesi ja lapsi. Selle juures sündis suur meeste ja naeste ja laste murd, kes kõik hüüdsiwad: „Risti mind ruttu.“ See tuuris sedawiisi hommikust õhtuni, nii et preestrid ise, keda pea wiis, pea kuus tallitamas oli, ristimise tööst ära wäsisiwad. Nõnda ristisiwad preestrid suure wagadusega mitu tuhat Saarlast, kes suure rõõmuga püha ristimise tallitusele rühkisiwad, ja preestrid ise oliwad ka täis rõõmu, sest nemad lootsiwad, et seesinane töö ka neile enestele pattude andeks andmiseks saab olema. Mis nemad ühe päewaga ära ei jõudnud teha, seda tegiwad nemad tõisel ja kolmandamal päewal. Kui need pühad tallitused Waljala linnas Saaremaal
