– 125 –
Paganad nutsiwad ja ulusiwad nagu meelt ära heites ja hukatust ette nähes. Sakslased tungisiwad linna ja surmasiwad rahwast. Nad ei annud armu Saaremaa paganaile, waid murdsiwad neid muist maha, muist wõtsiwad nemad neid wangi. Liiwlased ja Lätlased säädsiwad ennast ümber linna ja ei lasknud kedagi ära põgeneda. Kui waenlased wõidetud oliwad, rõõmustasiwad wõitjad ja laulsiwad Jumalale kiituse laulu. Nad korjasiwad linnas enesele saaki, riisusiwad wara ja kallid asju, ajasiwad hobused ja lojuksed ära; mis järele jäi, see põletasiwad nemad tulega ära. Tuli neelas Saarlaste linna, aga ristiinimesed wõtsiwad rõõmuga saagi kaasa.“
Kui Muhu linn sedawiisi tuha unikuks oli tehtud, mindi Weikesest Wäinast üle ja päris Saaremaa poole edasi, nimelt ja otsekohe kõige kindlama Saaremaa linna ette. Kuresaarlasil oli üleüldse seitse linna, aga kõige kindlam neist oli Waljala linn, kelle aset rändaja weel tänapäew Waljala kihelkonnas leida wõib, arwata üks werst Waljala kiriku mõisast lõune pool. Läti Hindrik kuulutab linna piiramisest ja lühikesest wõitlemisest sääl nõnda:
„Waljala on kõigist Saarlaste linnadest kõige kindlam ja Sakslaste sõawägi lõi leeri üles tema ees ja seadis sõariista kokku, nimelt paterellisid ja weel ühe suure masina, pääle selle suuri pedakaid ja kuuski, et üht torni teha linna kindluste wasta. Aga Liiwlased ja Lätlased ja Eestlased[1] ja ka mõned Sakslased käisiwad kõik maakonnad läbi, tõiwad hobusid ja häid lojuksid kokku ja palju saaki, palju wilja ja muud sellesarnast ja paniwad kõik külad põlema. Aga et Waljala rahwas kiwide
- ↑ Eestlased, kellest siin jutt ja kes nüüd Sakslasi awitawad, oliwad suurelt maalt. Nad oliwad, nõnda kui teame, ju ära wõidetud ja peawad nüüd ka Saksa sõateenistusse astuma. Aga et Sakslased neid weel häste ei uskunud, näeme sest ära, et Muhu linna juures, pärast linna ärawõtmist, mitte Eestlasi ümber linna wahiks ei panda, waid üksi Liiwlasi ja Lätlasi. Eestlased oleksiwad wististe salamahti sääl mõne ära põgeneda lasknud.
