– 127 –
sündinud ja ära tehtud oliwad, tuliwad saadikud kõigist Saaremaa linnadest ja kihelkondadest, soowisiwad rahu ja palusiwad püha ristimist. Sakslaste sõawägi oli rõõmus, käemehed wõeti wasta ja lubati rahu ja wennaliku armastust. Saarlastele anti käsk, wangi wõetud Rootslasi, mehi ja naesi, lahti ja priiks lasta. Nad kuulsiwad sõna, lubasiwad neid wälja anda, wõtsiwad preestrid oma linnadesse, et nemad Kristust kuulutaksiwad, Taarapita ja muud pagana jumalad wälja wiskaksiwad ja rahwast püha ristimise hallikast niisutaksiwad. Ja preestrid ristisiwad kõigis Saaremaa linnades kõige rahwa ära, mehed ja naesed, suure rõõmuga ja rõõmu pisaratega, sest et nemad Issandale mitu tuhat last sünnitasiwad uuekssündimise pesemise läbi, ühe uue armastatud pruudi Issandale pagana rahwa hulgast. Hallikast niisutasiwad nemad paganaid, pisaratega oma silmnägu.“ –
Nõnda saiwad Saarlased ristitud, nõnda saiwad wiimsed Eestlased Saksa Walitsuse alla. Sakslaste rõõm oli suur. Nad oliwad nüüd ka Läänemere peremehed ja kartuseta wõisiwad nende kaubalaewad sest ajast saadik Liiwimaalt Saksamaale ja Saksamaalt Liiwimaale purjetada. Pääle selle sai Maarjamaa hää jau suuremaks, terwe maakond tuli temale juure. Esimesed maksud, mis Saarlased kohe pärast ristimist maksma pidiwad, saiwad kolme jagusse jäutatud; üks jagu sai Albertile, tõine ordole, kolmas Riia linnale. Maast sai suurem osa kirikule, wähem ordole. Walitsuse poolest tõmmati Saaremaa ja Läänemaa ühte ja tehti mõlematest üks ja uus piiskopkond. Piiskopi elupaigaks waliti Lihula ja senna ehitas uus Saaremaa piiskop enesele kindla lossi, keda Lihula linnaks kutsuti.
Et Saarlased, kes muidu nii südakad ja iseäranis wahwad oliwad, nii kergeste ennast wõita lasiwad ja Sakslaste walitsuse wasta wõtsiwad, ühes ainsas Waljala linnas wähe wasta paniwad, tõised kuus linna mõõga hoobita kätte andsiwad, on meil esiotsa wõõras ja ime kuulda. Aga asi saab ruttu selgeks ja
