nii kindel õige usk, kui oli seda Jürka ebausk. Sellepärast, armas hing, me kõik peame minema Jürkalt, sellelt Põrgupõhja Vanapaganalt, õppima, kuidas tuleb uskuda: pimesi, ilma arutamata, ilma mõtlemata, nagu oleksime alles lapsed. Jürka oli meie usu õige laps, kuigi tal oli ebausk.“
Õpetaja pühkis silmi: ta sai iseoma sõnadest liigutatud, nagu see juhtus nii sagedasti. Ka vöörmünder võttis oma punase taskurätiku välja ja teeskles silmade pühkimist, tõepoolest aga polnud tal midagi pühkida, sest vähe mõistis ta vana õpetaja sõnadest, veel vähem tema meeleliigutusest. Ainult üks oli tal selge: Jürka tuli matta õnnistatud maale ja see ei meeldinud talle põrmugi, sest ta teadis, et selle mõtte taga seisid peaasjalikult naised, kes olid näinud, kuidas Jürka oli käänanud tigeda sugusõnni kaela. Naiste suhtes oli aga vaga vöörmünder Õnnistegijaga ühel arvamusel, kui see ütles: naine, mis mul sinuga tegemist. Samuti ei tahtnud ka vöörmünder, et temal oleks naistega tegemist, kui on käsil usuasjad. Aga õpetaja oli otse vastupidises arvamuses, selles oli häda.
Nõnda siis oli matusepaiga küsimus otsustatud. Palju täbaramaks kujunes matjate leidmine, sest siin puudus see üksik, kes oleks kõikvõimsalt otsustanud. Ants ehk oleks võinud seda teha, aga tema mõistus hõljus ikka veel taeva ja maa vahel. Ajuti olid teisel küll nagu pisut selgemad silmapilgud, aga siiski ei vastanud ta ühelegi küsimusele, vaid sonis üksisõnu: „Las põleb, las põleb, raha tuleb! Las põleb, las põleb, raha tuleb!“ Sellest tegid mõned järelduse, et Jürka põletas Antsu hooneid mitte raevust ega hullumisest, vaid kokkuleppe tõttu: mõni teab mis Ants Jürkale selle eest oli lubanud. Nutikamad arvasid, et Ants polnud tänini Jürkale millegi eest tasunud ega oleks tasunud ka nüüd. Kui tulesütitamine sündis tõepoolest teadlikult, siis seda ainult Antsu suhtes, Jürka polnud muud kui pime abinõu, millega jõuti soovitud eesmärgile. Aga saatus määras ometi kõik teisiti: eesmärk oli saavutatud, aga eesmärgitaotleja ise hukkunud, sest ka Antsust ei lootnud enam keegi elulooma.
Matjate-küsimus oleks olnud palju lihtsam lahendada, kui Kustagi, Jürka poeg, oleks olnud käepärast. Aga see istus vahi all, sest põlevas majas oli ju kuuldud, kuidas ta raevutsejale isale oli öelnud, et tema uputanud noore Antsu. Kuna Kustalt nende sõnade kohta aru
214
