su pruudigi üle löönud; miks ta’s heategija ei ole! Tead, vennas, sa oled lihtsalt loll…“
„Palun jäta need õrnused!“ peatas teda Oblomov.
„Ei mõtlegi jätta! Sa oled tänamatu, ei taha mind tundagi! Aga mina soovitasin su siia, otsisin sulle kuldaväärt naisterahva. Rahu ja igati mõnus elu — see kõik on minu muretsetud, üks heategu teise otsa, ja sina pöörad oma kärsa kõrvale! Nüüd leidsid heategija, selle sakslase! Võttis su mõisa rendile; oota, küll sa näed: ta koorib su paljaks, määrib sulle veel oma aktsiad kaela! Ta saadab su kerjama, ja siis tuletad sa mu sõnu meelde! Loll oled sa, ma ütlen sulle, ja mitte ainult loll, peale selle oled sa tänamatu tõbras!“
„Tarantjev!“ hüüdis Oblomov ähvardavalt.
„Mis sa karjud? Aga mina karjun küll, nii et kõik ilm kuuleb, et sa oled loll ja tõbras!“ kisendas Tarantjev. „Mina ja Ivan Matvejevitš hoolitseme sinu eest, hoiame sind, teenime sind kui pärisorjad, loeme su soove juba silmist, käime kikivarvul, ja sina lähed teda ta ülemuse ees mustama: nüüd jäi ta kohast ja leivapalukesest ilma! See on alatus, see on sigadus! Sa pead nüüd poole oma varandusest talle andma; anna talle veksel; praegu sa pole purjus, oled selge mõistuse juures; anna kohe, ma ütlen sulle, muidu ma ära ei lähe…“
„Mihhei Andreitš, mis te siin karjute,“ ütlesid perenaine ja Anisja ukse vahelt sisse vaadates. „Kaks möödaminejat jäid juba seisma ja kuulama, mis kisa see on…“
„Karjun just,“ lõugas Tarantjev, „las see togu saab ometi häbigi tunda! Ja las see petis sakslane pügab sind edasi, nüüd on ta ju ühes mestis su armukesega…“
Toas lajatas vali kõrvalops. Oblomovi käest lüüa saanud Tarantjev jäi silmapilk vait, istus toolile ja pööritas üllatusest sõgedalt silmi.
„Mis see oli? Mis see oli, ah? Mis see oli?“ hingeldas ta näost kahvatuna, hoides kätt vastu palet. „Auhaavamine? See läheb sulle kalliks maksma! Silmapilk teen palvekirja kindralkubernerile: teie nägite pealt?“
„Meie ei näinud midagi,“ vastasid mõlemad naised ühest suust.
„Ah nii! Vandeselts, röövlipesa! Sulikamp! Röövitakse, tapetakse…“
„Välja, lurjus!“ karjus näost valge Oblomov vihast värisedes. „Silmapilk, et ma su nägu enam ei näe, muidu löön su maha kui koera!“
Ta silmad otsisid keppi.
435
