„Andrei! Tunned sa mind kui kõlvatut inimest?“
„Miks sa siis punastasid?“
„Sellepärast, et sina seda minust arvata võid.“
Stolz kõngutas kaheldes pead.
„Vaata ette, Ilja, ära lange auku! Lihtlabane naine, räpane elu, lämmatav nürimeelsuse õhkkond, harimatus — fui!“
Oblomov vaikis.
„Noh, jumalaga,“ ütles Stolz lõpetuseks, „ma ütlen siis Olgale, et me suvel sind näha saame, kui mitte meil, siis Oblomovkas. Pea meeles: tema juba ei jäta!“
„Tingimata, tingimata!“ kinnitas Oblomov. „Ja ütle veel, et kui ta lubab, siis ma tulen talveks teile.“
„Küll tal oleks hea meel!“
Stolz sõitis samal päeval ära, õhtul aga tuli Tarantjev Oblomovi juurde. Kauem ta ei kannatanud mehemoodi sõimamisega oodata. Kuid ta unustas arvesse võtta, et Iljinskitega läbikäimise tõttu hakkasid Oblomovile nüüd temasugused nähtused vastu, et senine ükskõiksus ja andeksandmine tooruse ja häbematuse puhul olid asendunud vastikustundega. See oleks juba ammu avalikuks tulnud ja mõnevõrra tuligi, kui Oblomov veel suvilas elas, kuid sest ajast saadik oli Tarantjev väga harva teda vaatamas käinud, ja teiste juuresolekul polnud neil ka kokkupõrkeid ette tulnud.
„Tere, kodukandimees!“ ütles Tarantjev tigedalt, ilma kätt pakkumata.
„Tere,“ vastas Oblomov külmalt ja vaatas aknast välja.
„Saatsid oma heategija minema, jah?“
„Jah. Mis siis?“
„Haruldane heategija!“ jätkas Tarantjev mürgiselt.
„Sulle ta ei meeldi, mis?“
„Ma pooksin ta üles!“ kähises Tarantjev tulises vihas.
„Või nii!“
„Ja sinu riputaksin sama puu otsa!“
„Mille eest?“
„Aja asja ausalt: kui oled võlgu, siis maksa, ära puikle! Aga mis sina tegid?“
„Kuule, Mihhei Andreitš, ära sunni mind oma muinasjutte kuulama; ma olen oma laisa ja muretu loomuse pärast sind küll kaua kuulanud: ma mõtlesin, et sul on raasukenegi südametunnistust, aga sul ei ole. Sina ja see teine kelm — te tahtsite mind tüssata; ma ei tea, kumb teist halvem on, aga te mõlemad olete mulle vastikud. Sõber aitas mu sellest rumalast loost välja…“
„Hea sõber küll!“ ütles Tarantjev. „Ma kuulsin, ta olla
434
