Semjon tõttab lausa jooksujalu, kui ta klaasi vett küsib. Katja ja hoidja saadavad teda sõbraliku naeratusega.
„Peigmees, peigmees!“ on kõigil otsaette kirjutatud, aga tema pole ju veel tädi nõusolekutki palunud, tal pole kopikatki raha ja ta ei teagi, millal raha saab, ei tea isegi seda, kui palju tal tänavu mõisast saada on; ja mõisas pole elumajagi — tore peigmees küll!
Ta otsustas seni, kui ta maalt kindlat vastust pole saanud, Olgaga ainult pühapäeviti, tunnistajate juuresolekul kokku saada. Seepärast, kui homme kätte tuli, ei mõelnudki ta hakata juba hommikul Olga juurde minekuks valmistuma.
Ta ei ajanud habet, ei pannud end riidesse, vaid lehitses laisalt prantsuskeelseid ajalehti, mis ta Iljinskite juurest eelmisel nädalal oli kaasa võtnud, ei vaadanud iga natukese aja pärast kella ega kortsutanud kulmu, et osuti küllalt ruttu edasi ei lähe.
Zahhar ja Anisja arvasid, et ta seekordki kodus lõunat ei söö, ega küsinud temalt, mida lõunaks teha.
Ta sõimas nad läbi ja seletas, et ta ei olevat kaugeltki igal kesknädalal Iljinskite juures lõunal käinud ja et see olevat „laimujutt“; et ta olevat Ivan Gerassimovitši juures lõunat söönud ja et ta edaspidi kavatseb ikka kodus lõunat süüa, välja arvatud ainult pühapäevad, ja needki mitte kõik.
Anisja tormas tuhatnelja turule, et härrale armastatud rupskisuppi keeta.
Perenaise lapsed tulid Oblomovi juurde: ta kontrollis Vanja kokku- ja mahaarvamisi ning leidis kaks viga. Siis tõmbas ta Maša vihikusse servajooned ja kirjutas talle suured tähed ette, siis kuulas, kuidas kanaarilinnud siristasid, ja vaatas läbi paotatud ukse, kuidas perenaise paljad küünarnukid teises toas välkusid.
Umbes kella kahe paiku küsis perenaine ukse vahelt, kas ta vahest lõunaoodet ei tahaks: neil olevat korpe tehtud. Toodi korpe ja pitsitäis sõstralehenapsi.
Ilja Iljitši ärevus läks pikapeale üle, jäi veel ainult tuim mõtlikkus, mis kestis peaaegu lõunani.
Pärast lõunat, kui sohval lamava Oblomovi pea hakkas pealetükkiva une mõjul nookuma, avanes uks ja sisse astus Agafja Matvejevna, kummalgi käsivarrel virn sukki.
Ta pani need kahele toolile ja Oblomov, kes üles kargas, pakkus talle enesele kolmandat istumiseks, kuid perenaine ei istunud; see polnud tal moeks: tema on alatasa jalgadel, alatasa töös ja liikvel.
326
